Enesega kooskõla teooria
Enesemääramise teooriast on välja kasvanud enesega-kooskõla teooria (self-concordance), mis pakub motivatsioonina välja järgmise lähenemise: see, kui tugevalt inimene soovib saavutada oma eesmärke, on seotud tema huvidega ja inimese enda põhiväärtustega.
Raul Vatsar
Kui indiviid püüab saavutada eesmärke, kuna see on tema sisemine huvi, siis suudab ta eesmärke saavutada suurema tõenäosusega ja on õnnelik isegi siis, kui ta eesmärke ei saavuta. Miks? Kuna edasi liikumine on vahva (fun). Kuna mulle meeldib see, mida ma teen.
Vastupidi – kui inimene saavutab eesmärke väliste preemiate najal (raha, staatus, mingid muu kasud), siis ei püüdle ta sedavõrd oma eesmärkide poole ja on vähem õnnelik isegi kui ta neid saavutab. Miks? Kuna eesmärkidel ei ole tema jaoks tähendust. Ta teeb seda kõike vaid seepärast, et keegis eda tahab ja annab talle selle eest raha. Aga raha on inimesel vaja elus püsimiseks. Seega tuleb seda teha, mida kästakse, ehkki see talle üldse ei meeldi.
Ilmselt tänased „lumehelbekeste“ generatsiooni kuuluvad noored ei ole kunagi tajunud erilist puudust ja muret. Seega ei teadvusta nad endale, et võib elus esineda ka situatsioone, kus tuleb teha seda, mida teha tegelikult ei meeldi. See algab juba koolist, võibolla isegi lasteaiast. Õppimine ei ole fun. Kuna põhikool on kohustuslik, siis teadvustab õpilane inult süna kohustuslik, mitte aga selle, et õppimine on vajalik temaisikliku arengu pärast. Lisaks siia loomupärane nooruslik vastuhakk ja küsimus: milleks mulle seda vaja on?
Kuna noored ei teadvusta vajadust (õppida, teha tööd, täita reegleid, jne), siis nad lihtsalt kõnnivad minema, lootes alateadvuslikult leida kusagilt mingit sellist tegevust, mis neile meeldiks.
Vaadates ka televisiooni kaudu loodud noorte iidoleid, siis nad näevad, et elada on võimalik ilmatüdrukuna, blogijana, maailmarändurina, tehes vaid seda, mis meeldib. Teatud tasemel on sellest võimalik aru saada, kuid on selge, et maailmal ei ole vaja ainult blogijaid ja maailmarändureid. On vaja klienditeenindajaid ja transporditöötajaid, need on aga elukutsed, mis loodetud glamuuri ei too ja huvi seega lumehelbekestele ei paku. Lumehelbekeste käitumist on väga lihtne seletada enesega kooskõlas teooriaga ja enesemääramisega. Organisatsioonikäitumise uuringud näitavad, et inimesed, kes liiguvad oma eesmärkide poole kannustatuna sisemistest põhjustest, on rohkem rahul oma tööga, tajuvad oma organisatsiooni sobivust paremini ja saavutavad ka paremaid tulemusi.
Mida see tähendab indiviidide jaoks? Inimene peaks omale töö valima millegi muu kui lihtsalt väliste auhindade ja preemiate pärast. Selle koha peal meenub kohe Majakovski kuulus lause: Meie maal kõik ametid on head. Kindlasti on kõik head, aga mõned ametid on ikkagi paremad.
Organisatsioonide jaoks tähendab see, et juhid peavad õppima pakkuma oma olemasolevatele kui ka tuleviku töötajatele nii sisemist kui ka välist motivatsiooni. Juhid peavad tegema töö huvitavaks, pakkuma tunnustust ja toetust oma töötajatele, toetama töötajate kasvu ja arengut.
Töötajad, kes tunnevad, et see, mida nad teevad, allub nende isiklikule kontrollile ja on nende vaba tahte tulemus, on suurema tõenäosusega motiveeritud oma tööga ja pühendunud rohkem oma tööandjale.
Kui selline inimene tuleb tööle, siis tundub talle, et kõik teised asjad tema elus kaovad kuhugi tahaplaanile, ta süveneb ja sukeldub täielikult sellesse, mida ta on tegemas. Tema emotsioonid, tema mõtted, kogu tema käitumine on suunatud oma tööülesannete edukasse täitmisesse.
Tihti on selline inimene oma tööst sedavõrd haaratud, et ta ei isegi aru, kui kaua ta tööl on juba olnud. Selle tulemuseks on täielik pühendumine oma ülesannetele. Me oleme nimetanud sellist käitumist kaasahaaratuseks.
Kui inimene on oma tööst kaasahaaratud, siis see tähendab töötaja tingimusteta füüsilise, kognitiivse ja emotsionaalse energia investeerimist töö tulemustesse. Töötajate kaasahaaratus on sügavam mõiste kui lihtsalt töö meeldivus või rahulolu tööga.
Kuidas aga mõõta kaasahaaratust, on tulemas meie järgmises loos.