On inimene ratsionaalne või irratsionaalne?
On inimene ratsionaalne või irratsionaalne? Rääkides inimese ratsionaalsusest, räägime me pigem tema käitumise ratsionaalsusest. Seega: kas inimese käitumine on ratsionaalne või irratsionaalne. Ilmselt see ei ole ka see hea küsimus, sest käitumine peaks olema reaktsioon millelegi, reaktsioon omakorda aga tähendab otsustamist. Seega oleks õigem küsimus: kas inimese otsused on ratsionaalsed või irratsionaalsed.
Anna-Maria Mikaberidze, Raul Vatsar
Kui selle küsimusega otse pöörduda inimese poole, siis vist paljud solvuksid: kuidas on üldse võimalik seada kahtluse alla minu ratsionaalsus. Ometi näitab elu, et enamik meie otsuseid ei ole ratsionaalsed.
Ratsionaalsus tähendab, et inimene, olgu siis tarbija või abikaasa või lapsevanema rollis, kaaluks väga hoolikalt läbi KÕIK võimalikud tegevusvariandid ja alles siis, kui ta on selgitanud välja oma kõikide tegevusvariantide kõik plussid ja miinused, langetaks otsuse, tuginedes suurimale võimalikule kasul, mida ta selle juures võiks saada. Niimoodi õpetab meid tavamajandusteooria. Niimoodi käituvat ei tea me ühtegi inimest. Kui oled, siis kuulud sa väga väheste hulka, kes niimoodi teevad. Tavaline inimene ei viitsi minna tavaliselt kaugemale kolmandast variandist ja ka plusside-miinuste väljaselgitamisel ei jätku meil kannatust, viitsimist, soovi, selgitada välja KÕIK plussid ja miinused. Tuginedes ainuüksi sellele mõttekäigule võime me seega väita, et inimene ei tee ratsionaalseid, endale kõige paremaid otsuseid. Sellest tulenevalt on seega inimese otsused pigem irratsionaalsed, kui ratsionaalsed ehk emotsionaalsed.
Muide, sellest kõigest kirjutas juba Gary S. Becker oma raamatus The Economic Approach to Human Behavior (1976) aastal, kus ta vaatles ratsionaalse valiku teooria ideid. Becker’i lähenemine eeldab, et inimestel on stabiilsed eelistused ning nad panustavad oma käitumisviiside maksimeerimisse. Becker, kes rakendas ratsionaalse valiku teooriat erinevatele elusituatsioonidele kuriteost abiellumiseni, uskus, et akadeemilised valdkonnad, nagu näiteks sotsioloogia, peaksid õppima ratsionaalse tarbija mudelist. Seda mudelit propageerisid jõuliselt juba neoklassikalise ajastu majandusteadlased 19. sajandi lõpul, kuid erinevatel põhjustel (peamisena võib välja tuua üldise tavamajandusteaduse ideede massilise leviku), vajus see pikaks ajaks unustusehõlma. Sama moodi vajus unustusse ka väga kauaks Aristotelese käsitlus, mille poole inimene peab liikuma: Õnn on ülim hea ja elu eesmärk on saada õnnelikuks. Alles hiljaaegu hakati õnnest (ehk ühest olulisest emotsioonist) jälle kord kirjutama-rääkima. Ja me ju teame, et õnne ometi ratsionaalne ei ole.
Suur lähenemine toimus taas kui Daniel Kahneman ja Amos Tversky avaldasid 1979.aastal oma murranguliseks saanud töö, mis käsitles kognitiivsete nihete kaardistamist ja väljavaadete teooriat (prospect theory), mille järgi inimeste otsused ja valikud ei ole alati optimaalsed. Väljavaadete teooria kinnitas, et inimeste riskivalmidust mõjutab viis, kuidas neile valikud esitatakse ehk see on kontekstist sõltuv.
Psühholoogiliselt teadvustatud majanduse tähtsus kajastub kõige paremini piiratud ratsionaalsuse (Bounded rationality) kontseptsioonis. See on mõiste, mis on seotud maailmakuulsa kognitiivpsühholoogi ja majandusteadlase Herbert Simon’i töödega ning mille järgi tuleb inimeste meeli mõista selle keskkonna suhtes, kus nad arenesid.
Inimeste võimekusel infot töödelda on piirid teadmiste, informatsiooni -ja aja puudulikkuse ning arvutusliku suutlikkuse tõttu. Aju kognitiivsed võimed ja väliskeskkonna poolt seatud ajalised piirangud ei võimalda inimestel olla ratsionaalsed ning ideaalsed otsustajad.