Rumalus – 5 seadust Carlo M. Cipolla järgi
Rumalus on kõikehaarav. Seda leidub igal pool. Rumalus on nakkav. See on selline omadus, mille taha on mugav end peita soovimata midagi teha. Rumalus on alluvate poole nende juhtide üks vähem salitud omadusi, sest juht peaks alluvate arvates olema igal juhul tark ja mitte hiilgama oma rumalusega. Kas me elame selle reegli järgi, on aga hoopis teine küsimus.
Raul Vatsar
Itaalia majandusteadlane, keda võib nimetada ka ajaloolaseks, Carlo M. Cipolla (kes suri juba 2000.aastal) on avaldanud itaalia keeles 1976.aastal, mida saab lugeda näiteks inglise keelsena 2011.aastal ilmununa, suurepärase raamatu (või pigem essee) “The Basic Laws of Human Stupidity”. Kokku ainult 71 lehekülge, võib see esialgu tunduda kõhnakese lugemisena, kuid ometi annab raamat hea käsitluse teemast “rumalus”, võttes selle kokku 5 universaalsesse seadusesse, mida allpool tutvustamegi.
Rumalus – 1. seadus: kõik inimesed alahindavad alati ja kindlalt oma ümber olevate lollida hulka
Tundub kuidagi banaalne ja üldine, kuid selles reeglis on sügav tõde. Paljud inimesed asuvad oma teadmistelt esimesel tasemel: nad isegi ei tea, et nad ei tea. Seega rumalus vohab. See on kõikjal meie ümber, sest nagu ütles ju ka Peteri printsiip: igal inimesel (juhil) on kalduvus jõuda oma ebakompetentsuse tasemele.
Inimene püüab oma otsustes ja tegevuses olla ratsionaalne ja tark, aga nagu ka korduvalt enne siinsamas räägitud, enamik inimese otsuseid on mitteratsionaalsed ja peidetud sügavale emotsionaalsuse alla, mida inimene püüab ainult ratsionaalsusega peita. Selleks mõeldakse välja nii pseudotegevusi (luuakse muljet tegevusest-tegutsemisest), kui ka imiteeritakse tegevust, peites nii oma rumalust kui ka saamatust selle alla.
Kohati on hämmastav, kuivõrd kangekaelselt inimesed püsivad oma rumaluse juures, tuues näiteks ettekäändeks põhjuse, mis on olnud ettekääne juba sajandeid: aga alati on niimoodi tehtud. See, mis meid tõi siia, ei vii meid edasi. Seega peaksime me pidevalt tegelema sellega, et otsime uusi võimalusi ja püüame võita oma isiklikku rumalust.
Loomulikult kerkib rumalus esile kõige ootamatutest kohtades – lõhkudes sellega teiste plaane ja tegevusi, mis isegi ju võiksid olla suunatud millegi asjaliku saavutamisele.
Ja eks ole, kehtib ju ka lihtne reegel – välimus ei näita rumalust.
Rumalus – 2. seadus: tõenäosus, et teatud indiviid on loll, ei sõltu tema ükskõik millisest teisest (isiku)omadusest.
Olete ju elanud üle hetke, et muidu tore mees ja asjalik inimene, aga … kuidas ta sellise asja nüüd tegi. Me oleme kirjutanud otsustamise emotsionaalsest poolest, see võib olla üheks põhjuseks. Teine ja ilmselt suuremgi veel on rumalus, et mitte öelda suisa lollus. Kõikidel meil on isiklikke kogemusi selliste juhtidega, kaastöötajatega, alluvatega, klienditeenindajatega, taksojuhtidega, jne … loetelu võiks lõputult jätkata. Inimene võib olla suurepärane spetsialist, kuid väljaspool oma spetsiaalsust on ta lihtalt rumal. Ta ei saa suurest pildist aru, ta ei mõista, mis tema ümber toimub ja ta lahendab kõiki probleeme oma isiklikku väikese mätta otsast. Mitte et isiklik mätas oleks vale, kuid oluline on ju üldine pilt ja isiklik mätas, mitte vastupidi.
Haridusel ei ole muide selle asjaga mingit seost. Seda on viimastel päevadel ka korduvalt rõhutatud Eesti ajakirjanduses. Juba 40 aastat tagasi oli käibel lause: ega haridus matsi ei riku. Ja me teame, et ei riku – kui ikka oled rumal, siis rumal sa oled ja kõrgkooli diplom (muide ükskõik millisel alal) seda paremaks ei tee.
Siin võib olla veel üks peen nüanss – me ei pruugi olla asjadest teadlikud, mis on ühe või teise otsuse taga, siis pöörab see seadus meie enda vastu – seega oleme ka ise rumalad, püüdmata tungida asjade sisusse ja ignoreerides lihtsat tõde taas kord kaugest minevikust: kellele see kasulik on.
Muide jälle kord laiendades seda lähenemist, jõuame selleni, et inimene saab olla väga tark mingil kitsal alal, kuid laiemas plaanis on ta endiselt rumal – kõik on lugenud-kuulnud anekdoote ju hajameelsetest professoritest, kes ei saa eluga hakkama. See on üldiselt loomulik, sest inimene ei saagi olla kõiges tark. Kaudselt kinnitab esimese ja teise seaduse kehtimist ka Gaussi normaaljaotuse kõver, mis ütleb, et väga tarku on vähe ja ka väga lolle on vähe, inimesed on keskmiselt targad. Kuid sisuliselt see ju tähendab ka vastasvõimalust: kui inimene on keskmiselt tark, siis see on sama mis keskmiselt rumal. Lihtsalt me pole harjunud seda niimoodi vaatama ja lisaks on mäletatavasti ka sõnadel olemas sisu ja tähendus (suunates meie teadvust), nagu suurepäraselt on näidanud semiootikud.
Ütlete, et pole teaduslik lähenemine. Siis lugege siit edasi …
Rumalus – 3.seadus: rumal on see inimene, kelle tegevus ei too kasu teistele inimestele (või inimrühmale) ja ka talle endale, või tekitab talle endale isegi lausa kahju.
Selle seaduse mõistmiseks on kasulik inimesed jaotada nelja rühma:
Vaata kõrval olevat joonist. Cipolla jaotab inimesed nelja rühma vastavuses sellega, kas inimese tegevus toob talle endale kasu-kahju ja kas inimese tegevus toob kasu-kahju teistele. Vastavuses selle jaotusega saame: lihtsameelsed (ehk naiivsed), kelle tegevus toob kasu teistele ja kahju endale. Intelligentsed – kes leiavad võimaluse saada ise kasu, tuues kasu ka teistele. Rumalad – kelle tegevus ei too kasu ei iseendale ega ka teistele. Bandiidid – kelle tegevus toob kahju teistele, kuid kasu iseendale.
Sulgege korra silmad (piiluge ühe silmaga joonist, kui ei mäleta) ja manage enda silme ette inimesi Eestist, vastavuses selle joonisega. Ei hakka parem arvama, kes silme ette tulevad. Lisaks muidugi veel need, keda ma ei saagi tunda.
Rumal inimene on ohtlik – sest intelligentne inimene ei saa aru sellest, miks ta endale kahju teeb. Teistele – sellest võib veel emotsioonidega (ja ka ratsionaalselt) aru saada, aga endale? Kuid see ongi see koht, kus muide on ka tõestatud, et kohati võtab inimeses võimust tunne: saagu või mul endal halvem, aga ma teen neile ära. Väga kahjulik harjumus, eriti riigi mastaabis, kuid kas keegi võib käsi südamel vanduda, et tal ei ole kunagi sellist tunnet olnud?
Muide Schiller on selliste kohta kirjutanud: Rumaluse vastu on võimetud isegi jumalad.
Rumalus – 4.seadus: mitterumalad ei suuda iialgi hinnata rumalate purustamispotentsiaali.
Rumalus on purustav. Vaadake enda ümber: riigigümnaasiumid, riigi tervishoid, territoriaaljaotus, jne. need on ainult viimase aja hüüdsõnad. Neid on olnud ka enne. Isegi nõukogude võim ei olnud kohati nii rumal, kuivõrd rumalaid otsuseid me võtame vastu täna Eesti Vabariigis. Aga midagi pole teha, meil on demokraatlik riik ja seega oleme me ise valinud need inimesed nende asjadega tegelema.
Mitterumalad tunduvat unustavat, et ajades asju rumalatega ükskõik kus, ükskõik kuna, ükskõik mis teemal ja asjaoludel, tähendab suure tõenäosusega vigade tegemist, mis tulevikus võivad kalliks maksma minna. Ja jälle võluv asjaolu: mis on rumal ja rumalus – kes meist suudaks seda täna oma tarkuses seda määratleda – vaata ka rumalus – 2.seadus.
Tarkadele (normaalsetele) inimestele meeldib järjepidevus, käitumine reeglite järgi, me tahame loomupäraselt teada, mis on tulemus, sellega me vähendame võimalikke riske. Rumalus on siinkohal kõikevõitev – käitudes ettearvamatult, loob see endale eeliseid ja tungib läbi kõige ootamatumates kohtades.
Inimeste hulgas on levinud stereotüüp, et rumal teeb kahju iseendale. Tõsi, kuid ei maksa unustada rumaluse definitsiooni – rumal teeb kahju iseendale ja ka teistele. Tehes kahju iseendale ja kasu teistele, on tegemist lihtsalt naiivse lihtsameelsega, kes ise mõistmata oma tegevuse tagajärgi toimetab ringi oma parema äranägemise järgi. Kas seda me tahtsimegi? Kui meile kasulik siis küll, aga kas kasulik ka suuremale hulgale inimestele? Aga inimene on oma loomult omakasupüüdlik, seega me kasutasime selliseid inimesi ära minevikus ja kasutame neid ära ka tulevikus. Rumalus ei kao.
01
Rumalus – 5.seadus: rumal on kõige ohtlikum inimtüüp.
Vaatame veel kord oma maatriksit. Esimesel pilgul tundub, et kõige halvem on bandiit: kuid bandiit lähtub omakasuhuvist. Tema tegutsemise tulemusel lähevad ühiskondlikud ja materiaalsed hüved lihtsalt üle teisele inimesele. Rumal, tegutsedes oma parema äranägemise järgi, jätab hüvedest ilma nii iseenda kui ka teised.
Sellele võib vastu vaielda, et rumalus toob kindlasti kellelegi kasu. Nii ongi. Kindlasti toob rumalus kellelegi kasu. Kellele? Kas meie sotsiaalse rühma liikmele? Mõne teise rühma liikmele? Kellele? Kas siin ei ole nagu pereettevõtlusega, mille kohta USA uurijad ütlevad, et suurema osa vargustest panevad toime ettevõtte töötajad, aga pereettevõtluse korral saame me ju väita, et vargus on loomulikult halb, aga vähemalt raha jääb perekonda.
Kui aga rumalus on sedavõrd haarav ja suur, et kasu läheb välja? Kuhu ja kellele? Rumalus on seepärast halb, et kui asjade üle otsustavad rumalad, siis kasu ei saa keegi või kasu liigub kuhugi kaugele – kuhu? Ajalugu näitab, et targad ei jõua enamikul juhtudel ajada korda seda, mida rumalus on võimeline paari hetkega korda saatma.
Järgmine kord tehes valikuid, siis mõelge sellele lihtsale maatriksile.
Tahad rohkem teada? Loe siit, siit ja siit.