Koolidest Eesti Vabariigis – ehk vahukommi eksperiment.
Me räägime nüüd teemast Eesti koolid ehk vahukommi eksperiment. Me tahame oma laste jaoks parimat. See on ilmselt väide, mis ei vaja tõestust. Juba mõtegi sellele, et ma lapsevanemana pakun oma lapsele midagi sellist, mis ei ole piisavalt hea, peaks enamikule lapsevanematele olema täielikult vastuvõetamatu. See lause põhjendab samuti suurepäraselt, miks on võimalik laste riiete eest küsida rohkem raha kui täiskasvanu riiete eest, miks laste arstirohud võivad maksta rohkem, miks meie lapsed on väikesed printsid ja printsessid. See on meile kui lapsevanematele normaalne. Parafraseerides kuulsat lauset: Mina, kui täiesti normaalne lapsevanem, tahan seda. Sama ilmselt on ka haridusega. Me soovime, et meie laps saaks maksimaalselt hea hariduse ja oleks hilisemas elus selle abil konkurentsivõimelisem.
Raul Vatsar
Vahukommi eksperiment – esialgne.
Olete kuulnud kuulsast vahukommi eksperimendist, millega tuli 1960.ndatel välja Stanfordi psühholoog Walter Mischel. Tegelik test tehti siis ja 90.ndatel uuriti, mis neist eksperimendis osalenud lastest on saanud. Ehk test jaotus kahte ossa. Esimene osa oli lihtne. Kokkulepitud päeval ja kellaajal tuli eksperimendi kohta lapsevanem koos oma eelkooliealise lapsukesega. Nad sisenesid ruumi, kus neid ootas eksperimentaator, kelle ees laual oli taldrik vahukommiga. Pärast tervituste vahetamist, pöördus eksperimentaator lapse poole ja ütles, et nad peavad nüüd emaga korra välja minema ja arutama teises ruumis tähtsaid asju. Kui laps ei söö üksi olles taldrikul olevat vahukommi ära, siis saab ta nende tagasi tulles veel ühe vahukommi. Kui sööb, siis paraku, on see ainuke komm, mida ta saab.
Kokku osales eksperimendis veidi alla 90 lapse, kes kõik olid pärit kohalikust Stanfordi ülikoolilinnaku lasteaiast. Testi idee oli lihtne – kui laps ei suuda kommi söömata vastu pidada üksinda ruumis, teda muide jälgiti läbi ühepoolse klaasakna, siis on tal väike enesekontroll ja ta laseb end kaasa kiskuda hetkeemotsioonidest ja –mõjudest.
Kui laps peab vastu ja ei söö kommi ära, siis on tal kõrge enesekontroll ja ta suudab oma hetkemeeleolusid endale allutada.
Kuid see ei olnud kogu vahukommi eksperiment. Teine osa tuli tükk aega hiljem ja selles uurisid Mischel ja tema kolleegid, kuidas eksperimendis osalenud lapsed on elus hakkama saanud. Tulemusest kirjutati mitu raamatut ja need olid vägagi põnevad. Ilmnes, et need, kes ei olnud kommi ära söönud, olid elus jõudnud kaugemale kui nende kaaslased, kes kommi kohe nahka pistsid.
Loomulikult ei olnud asi kommis ega selle söömises, vaid hoopiski selles, et kui sa suudad kiusatusele nii väikeses vanus vastu pidada, siis oled sa tulevikus tegijam. Sul on kõrge enesekontroll ja kõrge enesekontrolliga lapsukesed jõuavad elus kaugemale. Kõrge enesekontrolliga lapsukesed tegid eriti hästi standardiseeritud teste, mis on USA elus määrava tähtsusega – nagu meil on näiteks riigieksamid, mis oma olemuselt on samuti standardiseeritud testid.
Edasilükatud (siirdatud) rahulolu.
Uurijad nimetasid seda demonstreeritud inimomadust „delayed gratification“ – edasilükatud (siirdatud, hilinenud) rahuloluks ja väitsid, et selle omadusega inimestel on elus paremad võimalused läbilöömiseks. Loomulikult oli raamat bestseller. Loomulikult arutasid paljud lapsevanemad kohe, kuidas oma lapsukesel sellist omadust arendada. Kõik tahavad ju, et nende lapsukestel tulevases elus hästi läheks. Loomulikult hakkasid kõik konsultandid ja õpetajad sellist omadust oma esinemistes esile tooma ja propageerima.
Oma isikliku mõistusega sellele teemale lähenedes on samuti kõik korras. me ju mõistame, et laps suudab oma soovide rahuldamist edasi lükata ja see on pigem positiivne kui negatiivne omadus. Mida võiks üks lapsevanem rohkem tahta?
Raamat oli väga populaarne. On seda siiani. Täna on selle eksperimendi ainetel kirjutatud raamat Amazoni kõikide raamatute edetabelis 4577.kohal, mis ei ole muljetavaldav, kui ei mõtle, et Amazon müüb miljoneid erinevaid raamatuid. Kui aga vaadelda kitsamat kategooriat: Health, Family & Lifestyle > Psychology & Psychiatry > Cognition & Cognitive Psychology > The Self, Ego & Personality, siis siin on see raamat suisa 17.kohal. Hoolimata sellest, et tema ilmumisest on möödunud juba 3 aastat. 2016.aastal ilmus see raamat ka eesti keeles Äripäeva kirjastuse väljaandel.
Vahukommi eksperiment – uus uuring.
Nädal-kaks tagasi avalikustati uuring, mille tegid uurijad Tyler Watts New Yorki Ülikoolist ja Irvine Greg Duncan ning Hoanan Quan California Ülikoolist. Uuring kordab Mischeli ja tema kolleegide uuringut, kuid väikese vahega. Nüüd osales uuringus rohkem kui 900 last. Eksperimenti kordama kutsus see, et need uurijad ei uskunud Mischeli eksperimendi tulemusi. Hoolimata selle populaarsusest ja näilisest veatusest.
Siinkohal esitaks küsimuse lugejale: mis on parem, kas nupukas napakas või napakas nupukas? Liiga keeruline? Siis vastame, mida on mõistlikum teha: kas valesid asju õigesti või õigeid asju valesti? Ma tean, ma tean, tahaksite vastata, et teeme õigeid asju õigesti. Neid on muide elus väga vähe. Tavaliselt, kui me hakkame midagi tegema, siis me usume, et see on õige asi, muidu poleks ju mõtet teha. Hiljem tuleb alles välja, et tegelesime mingi jamaga (kes ei saa aru, see meenutab 50 aastat nõukogude võimu Eestis). Tundub ju õige olevat, aga ajalugu näitab, et täielik jama. Hea, et esivanemad juba surnud on, kes sellega eriti tulihingeliselt tegelesid.
Et siis kumba ikkagi teeks: õigeid asju valesti või valesid asju õigesti?
Uues valimis olid paremini esindatud laste sotsiaalne päritolu, rass, vanemate haridus, sissetulekud. Oli ju eelmine valim ainult alla 90 lapse ja needki kõik Stanfordi lasteaiast, ehk nende vanemad olid Stanfordi õppejõud või töötajad.
Uuringu järeldused ja selgitused.
Lühidalt ja kokkuvõtvalt: uus uuring teemal Mischeli vahukommi eksperiment, leidis, et siirdatud-edasilükatud rahulolul on vähe seost tulevikus hakkama saamisega. Peamine seos: teise vahukommi ootamist (või mitte) iseloomustab paremini lapse sotsiaalne-majanduslik taust, aga mitte lapse eneseteadvuse kaudu väljendunud soov siirdada oma rahulolu hilisemaks. Ja see lapse sotsiaalmajanduslik taust on ka see, mis määrab laste jaoks pikaajalises perspektiivis nende edu tulevases elus.
Uuringus leiti, et kui laste emal oli kolledži haridus ja kelle lapsed ootasid teise vahukommi ära, siis sellised lapsed ei saavutanud standardiseeritud testis märkimisväärselt paremaid tulemusi ja ka nende laste käitumine ei olnud pikas perspektiivis parem (nende enda emade raportite põhjal) kui teistel lastel, kes kommi kohe nahka panid.
Kõige olulisem tulemus aga selle ebaõnnestunud kordamisega vahukommi eksperimendi puhul on järgmine: eksisteerib ka teisi seletusi mingitele tulemustele ja me ei pea kohe uskuma kõige esimesi tulemusi.
Uus vahukommi eksperiment annab näiteks seletuse, miks vaesed lapsed on vähem motiveeritud ootama teist vahukommi: elu on neid nende sotsiaalses keskkonnas juba palju petnud. Seepärast kahma ja õgi kohe kui selleks on võimalus, sest kes teab, kas uut võimalust tuleb. Ehk vaesemast keskkonnast lapsed on vähem motiveeritud ootama uut vahukommi, kuna nende igapäevases elus on vähem garantiisid. Isegi oma vanemate lubadusi ei saa uskuda, sest kes teab, kas homme on lubaduse täitmiseks raha. Järsku on siin seos ka eestlaste liigse ülekaalulisusega?
Lastel, kes tulevad rohkem kindlustatud kodudest ja kellel on paremini haritud vanemad (kes ka siis tavaliselt automaatselt teenivad paremini), on kergem oma vajaduste rahuldamist edasi lükata. Isiklikud kogemused (igapäevane elu) ütleb neile, et täiskasvanutel on ressursse ja finantsstabiilsust, et hoida „kommikarpi“ täis. Ja isegi, kui laps sööb esimese vahukommi kohe ära, siis ta teab, et vanemad ei jäta teda hätta ja pärast lähevad nad jäätist sööma.
Defitsiit kapitalismi tingimustes.
Harvardi Ülikooli majandusteadlane Sendhil Mullainathan ja Princetoni Ülikooli käitumisteadlane Eldar Shafir avaldasid 2013.aastal raamatu , „Scarcity: Why Having Too Little Means So Much“, (Defitsiit: Miks liiga vähe omada, tähendab nii palju), kus nad näitasid, et vaesus viib inimese pigem lühiajaliste hüvede valimisele – on vaja kohe rahuldada oma vajadusi, sest pärast ei pruugi enam võimalust tulla.
Selleks, et inimesed hakkaksid mõtlema pikaajalises perspektiivis, peab riik inimesi aitama ja hakkama neid „nügima“ õigete lahenduste poole. Vaata siinkohal Thaler-Sunstein raamatut „Nudge“, kus näidatakse, kuidas riik saab ja peaks sekkuma inimeste otsuste tegemisse. Selle kõigega tegelebki uus teadus nimega behavioral economics ehk käitumisökonoomika.
Kui inimene töötab miinimumpalga eest, tal on vähe raha, siis on ta õnnelik, kui saab palgapäeval minna McDonaldisse ja osta odavad uued riided, sest rahal on tema jaoks teine väärtus. Riided riieteks, aga näiteks ülekaalulisusega on ju siis otsene seos.
Indiana Ülikoolis on tehtud uuring, kus leiti, et vaesama sissetulekuga laste vanemad on teadlikult orienteeritud sellele, et oma lapsele pakkuda kohe ja kiiresti rõõmu. Suurema sissetulekuga vanemad aga on keskendunud sellele, kuidas seletada oma lastele, et siirdatud rahulolu on rohkem väärt, kui oma himudele kohene allumine. Ja kes saab siinkohal rahaliselt vaesemaid vanemaid süüdistada, et nad oma lastele püüavad McDonaldsis rõõmu valmistada ja neile seal parimat (rasvast) toitu pakkuda.
Koolidest Eesti Vabariigis.
Kuidas on USA-s tehtud vahukommi eksperiment seotud koolidega Eesti Vabariigis? Aga otseselt. Riik on teatanud oma valmisolekust ja asunud seda ka juba realiseerima, ehitada uued kaasaegsed ja ühetaolised riigigümnaasiumid kõikidele lastele Eesti Vabariigis. Üheks põhjuseks on kindlasti ka soov astuda kandadele nn. „eliitkoolidele“. Väga kiiduväärt soov, aga teostamatu.
Miks? Oletame, et tänases Eestis oleksid juba kõik koolid ühetaolised ja pakuksid ühesugust (head) haridust. Kuhu kooli te oma lapse paneksite? Kas sinna tavalisse rajoonikooli? Või sinna, nagu sosistas sõbranna, kus anatkse kübeke paremat haridust ja inglise keele õpetaja on lihtsalt geniaalne ja kõik õpivad seal inglise keele (matemaatika, füüsika, emakeele, isegi ole tähtis mis aine) paremini selgeks, kui selles tavalises?
Muide paremini selgeks tähendab reeglina rohkem õppimist. Rohkem õppimist võtab vaieldamatult mõnel lapsel ära koolirõõmu. Aga kes valib lapsele kooli? Kas laps või lapsevanem? Seega on lapsevanem ise oma lapselt koolirõõmu ära võtnud, et laps saaks tulevikus paremini hakkama. Enamik inimesi peab seda loomulikuks. Sest me ju tahtsime oma lapsele parimat pakkuda. Valik on sinu! Ja nagu sa valisid selle kooli kus natuke paremini õpetati, siis sinna tekib koheselt uus eliitkool. Ja kõik hakkavad sinna veelgi rohkem trügima.
Väljapääsud olukorrast.
Väljapääs? Väljapääse on kaks. Üks kiirem ja teine pikaajalisem. Kiire väljapääs on ikkagi piisavalt aeglane: meil peavad olema kõik suurepärased õpetajad, kes suudavad kõiki lapsi suurepäraselt õpetada, kes suudavad kõikidele lastele tagada suurepärase hariduse. Kas keegi sooviks mulle seletada, kuidas tänaste palgatingimustega see saab Eestis võimalik olla? Me ei räägi siinkohal veel sellest, et lastel on erinev motivatsioon õppida ja seega on ülesanne veelgi raskem, et mitte öelda võimatu.
Aeglane väljapääs – Eesti muutub rikkaks riigiks, aga rikas riik tähendab seda, et tema inimesed on rikkad. Mäletate jõukamate vanemate lapsed suutsid oma soovide rahuldamist paremini edasi lükata. Seega suudab vanem ja laps edasi lükata oma kohese soovi sinna „paremasse“ kooli minna ja valib selle tavalise. Sest see on ju piisavalt hea. Kodus tegeletakse oma lastega ja tagatakse nende huvi õppimise vastu ja korralik käitumine.
Seega on sinu otsus süüa vahukomm kohe või pärast kriitilise tähtssuega Eesti koolisüsteemi ümberkujundamisel. Aga kas koole ei ole juba liiga palju? Paneme raha betooni ja taristusse? Järsku hakkaks tegelema hoopis õpetajate palkadega ja ettevalmistusega. Et parimad jõuaksid sinna kuhu vaja: suurepärastesse koolidesse suurepäraste ja suurepäraselt motiveeritud laste juurde.
Muide ja ärge ära unustage, lapse tulevik on määratud tema sotsiaal-majandusliku koduse keskkonnaga rohkem, kui kooli kasvatusega. Seega rikas riik oleks parim lahendus Eesti laste jaoks. Kui rikast riiki on keeruline saada, siis saame vähemalt suurepärased õpetajad.
Kui ei oska valida, kas õigeid asju valesti või valesid asju õigesti, siis enamik valib viimase. Mõistlik aga on teha õigeid asju. Isegi kui valesti teeme, siis on võimalus end parandada ja liikuda õiges suunas. Tehes valesti, aga kuratlikult hästi, ei teki meil isegi mõtet, et midagi on valesti. Sest me ju teeme nii õigesti ja hästi seda kõike. Näiteks sotsialismi Eestis.