Kas inimene on ratsionaalne või ei? Selles on küsimus. Oma olemuselt võib selle küsimuse taandada sajanditevanuseks. Põhjalikumalt hakati sellega tegelema läinud sajandi keskpaigast, kui hakkas tekkima inimestekeskne lähenemine organisatsiooniteooriates. Kui inimene pole ratsionaalne, ei saa seda olla ka organisatsioon, mis ju koosneb inimestest. Lihtsam oli arvata, et inimene on ratsionaalne. Tõsiselt süvenesid sellesse küsimusse Daniel Kahneman ja Amos Tversky.

Anna-Maria Mikaberidze, Raul Vatsar

Ratsionaalsete valikute raamistik on üks oluline osa traditsioonilisest majandusvaatest. See hõlmab endas formaalseid mudeleid, mille põhjal peaks olema võimalik mõista inimeste sotsiaalset ja majanduslikku käitumist, toetudes uskumusele, et tarbijate valikud on alati optimaalseimad. Tarbijate valiku optimaalsus tähendab, et tarbija otsustab alati talle endale kõige suurema väärtuse või suurima funktsionaalsusega valiku kasuks, et kasvatada oma isiklikku vara ning heaolu.

Ratsionaalsele inimesele võib omistada selliseid omadussõnu nagu näiteks loogiline, tähelepanelik ja emotsioonitu. Ratsionaalne inimene on keegi, kes omab kontrolli oma tegude üle. Ratsionaalset inimest võiks nimetada teatud mõttes isekaks, sest tema põhieesmärgiks on teha igas tingimuses kõige parem, soodsam ning kasulikum valik ja ikka talle endale. Teiste heaolu ei saa minna ratsionaalsele inimesele korda.

Ratsionaalne inimene arutleb valimistepäeva eelõhtul lihtsalt: minu valik ei otsusta midagi. Seega on parim (ratsionaalseim) valik mitte minna valima. Ratsionaalsuse seisukohalt on tal täiesti õigus.

Kõik need omadused, mida võiks tavaolukorras ratsionaalsusega seostada, ei oma traditsioonilises majandusteaduses otsest tähtsust. Mudeli kõige olulisemaks kriteeriumiks on hoopiski valikute süstemaatilisus ja järjepidevus. (Huettel 2014).

Ratsionaalsete valikute raamistikus on palju mudeleid, mis on väljatöötatud selleks, et selgitada erinevaid nähtuseid mikroökonoomikas, tarbijakäitumises ja otsustamisteaduses. Vaatamata mudelite mitmekesisusele, on need üles ehitatud ühesugustele alustele. Nendel alustel langetavad inimesed järjepidevalt valikuid, mis järgivad lihtsaid, loogilisi, matemaatilisi reegleid, kus alati eelistatakse paremaid asju halvematele. Mõelge hetkeks: te ju ostate niimoodi. Mis mõtet on osta mitte parimat asja, mida teil olemasoleva rahahulgaga on võimalik saada. Me ei tee ju ometi teadlikult halvemaid valikuid.

Mudelites eeldatakse, et pärast etteantud informatsiooni omastamist tegutsevad inimesed sellele ka vastavalt, püüdes omandada need asjad, mis on enim kasutoovad, sest nad on suutnud võtta arvesse kõik tegurid nii hetkeolukorras kui ka oma isiklikus tulevikuvaates. Aga tegelikkuses tehakse tihtipeale otsuseid, mida hiljem kahetsetakse. Veelgi halvemini teeme me otsuseid siis, kui otsustamisprotsess leiab aset keskkonnas, mis takistab neid tegemast parimat võimalikku valikut, näiteks võib olla selleks mõni ärevust tekitav situatsioon. (Ibid.) Näiteks eksam, armastuseavaldus oma kõige kallimale, vastus töövestlusel, jne.

Ratsionaalsust pooldavate mudelite peamiseks eeliseks on lihtsus ehk nendest tehtavad järeldused on ilmselged. Iga juht ju teab näiteks, et tema töötajad tahavad rohkem raha, mitte vähem.

Aga nüüd kujutage endale ette situatsiooni, kus selle teksti kirjutaja on valmis teile maksma raha. Reaalset raha. Te peate tegema valiku kahe situatsiooni vahel. Ja niisiis: a) kas te eelistate 50€ kohe või b) 100€ täpselt ühe aasta pärast?

Kuidas te vastasite?

Lisame nüüd siia veel ühe variandi: aga kumma variandi te nüüd valite c) 50€ viie aasta pärast või d)100€ kuue aasta pärast.

On ju nii, et te valisite esimese puhul variandi a) ja teise puhul variandi d). Vähemalt enamus teist tegi seda nii. Nende ridade üks autoritest on seda küsimust küsinud umbes 3000 Eesti koolinoore käest. Rõhuv enamus, ja siinkohal rõhutaks sõna rõhuv – umbes 80-90% vastanutest on valinud 50€ kohe. Hakka nüüd veel ootama selle aasta möödumist ja teab, kas tulebki aasta pärast üldse tagasi raha andma või ei.

Kui nüüd aga mõelda, siis mis neil kahel variandil vahet on? Õige, ajaline distants. Üks on kohe ja teine kõige varem viia aasta pärast. Huvitav on aga see, et kui sündmus toimub meist kaugema aja tagant, siis me oleme valmis ootama veel natuke, aga kui tuleb teha otsus nüüd ja praegu, siis me valime ju tegelikult … endale halvema variandi.

Kus on ratsionaalsus?