Otsused – kas inimene teeb oma otsused üksi?
Deprecated: Function create_function() is deprecated in /home/r180832/public_html/wp-content/plugins/wp-spamshield/wp-spamshield.php on line 2029
Otsused! Iga meie tegevus on meie otsuse tulemus. Osad otsused on teadvustatud ja teised otsused teadvustamata. Näiteks lugeda seda juttu on teadvustatud otsus, aga söömisel panna kahvlit-lusikat suhu ilmselt teadvustamata. Kunagi kaua aega tagasi oli ka see otsus selline, mis nõudis pingutust ja teadvuse osalemist selle elluviimisel, kuid täna me ei mõtle seda tehes.
Raul Vatsar
Tavamajandusteadus väidab, et inimene langetab oma otsused iseseisvalt, hinnates-kaaludes oma võimalikke võite ja kaotusi. Teiste sõnadega, enamikes kirjutistes on võetud aluseks, et meie otsused ei ole mõjutatud teiste inimeste poolt. Ka mitte sugulaste ja sõprade poolt, samuti mitte teenindajate, meie juhtide ja alluvate poolt, jne, jne. Üldse ei tasu meenutada tavamajandusteaduse arvates sotsiaalseid norme või meediat. Kokkuvõtlikult ja piltlikult tähendaks see, et inimene võtab oma otsused vastu nagu suures mullis. Kuid kui meie teadvuses on selline mull läbipaistev ja kergesti lõhutav, siis otsustamise mull selline ei ole – sinna ei olevat kellelgi peale inimese enda juurdepääsu.
Lisaks eeldatakse vaikimisi, et inimese otsused ei ole mõjutatud ka inimese enda poolt minevikus tehtud otsuste ja valikute poolt. See on situatsioon, mida võiks võrrelda mängimisega, kus iga mäng algab puhtalt lehelt ja meie partnerite-vastaste kohta ei ole kunagi midagi teada. Me näeme situatsiooni alles siis, kui asume laua taha ja alustame mängimist. Muide isegi sellisel juhtumil on üks suur muutuja, mis on meiega alati kaasas. See on meie teadvus, mis samuti on oluliseks meie otsuste mõjutajaks.
Käitumisökonoomika eeldab, et inimesed teevad kõik oma otsused sotsiaalses, ajaloolises ja institutsionaalses kontekstis, see mõjutab kõiki nende otsuseid. Kui muutub kontekst (isegi mõned selle elemendid), muutuvad suure tõenäosusega ka otsused.
Otsused ja normid.
Norme ja sotsiaalseid norme on erinevate teadlaste poolt erinevalt defineeritud. Väga heaks definitsiooniks võib pidada suhteliselt lihtsat väidet: sotsiaalsed normid esindavad standardeid, mis on hea ja mis on halb käitumine.
Kui inimene teeb häid asju, siis ta tunneb enda pärast rõõmu. Lisaks ilmselt rõõmustavad tema pärast ka teised inimesed. Kui inimene teeb halbu asju (normidega vastuolus olevaid), siis ta peaks enda pärast häbi tundma ja meie, sellest kuuldes peaks küsima, miks ta niimoodi käitub. Väga lihtsaks näiteks on hiljutine Tallinna nugadega vehkija juhtum, kes lasti Vabaduse platsil maha.
Normidesse ei mahu, et inimene oleks sügisel ajal paljajalu, lühikestes pükstes ja karjuks. Kuid selle pärast poleks politsei kedagi maha lasknud. Kuna aga lisaks olid inimesel käes ka kaks suur kööginuga ja ta tormas nendega vehkides politseinike poole, siis see enam kuskile normi ei mahtunud ja politsei pidi rakendama enesekaitset. Me võime küll arutleda selle üle, kas tegemist oli enesekaitse piiride ületamisega või mitte, kuid kui sinu poole tormab kahe noaga vehkiv kodanik, siis pole ilmselt palju aega sügavateks mõtisklusteks. Sotsiaalsed normid mõjutavad inimeste käitumist sõltumata hindadest ja sissetulekust, sest nad puudutavad inimese heaolu tunnet ja õnne taset.
Kui sotsiaalne norm on teha seda, mida õpetaja ütleb ja näitab, siis tehakse. Kui ei ole, siis ei tehta. Ja siis ilmselt ka ei õpita. Kui kõik suitsetavad (sotsiaalne norm), siis ka meie suitsetame. Kui kõik vannuvad, siis ka meie vannume. Sotsiaalsed normid (teiste inimeste käitumine) on nakkavad ja meie otsused ja tegevused on nendest mõjutatud.
Kui sotsiaalseks normiks on anda jootraha, siis inimesed annavad. Kui sotsiaalseks normiks on kohelda vähemusi halvasti, siis neid koheldakse halvasti.
Asi läks huvitavaks? Tahad rohkem teada? Võta meiega ühendust : raul@kliendikogemus.ee.
Vaata ka meie koolitusi: siit ja siit.