Kõlab uskumatult, kuid see, milliseid otsuseid me teeme on paljuski ette määratud. Meile ainult tundub, et me oleme oma otsustes sõltumatud ja teeme neid oma “tarkusest”. Tegelikkuses meie aju petab meid. See ei ole teadlik ja tegelik pettus, vaid me kasutame oma ajus olevaid otseteid kiiremate otsuste langetamiseks. Aeg on raha.

Raul Vatsar

Meie aju on imeline. Me suudame välkkiirelt langetada palju otsuseid. Paljud inimesed usuvad, et nad suudavad teha erinevaid ülesandeid korraga (rööprähklejad) ehk on multitaskingu meistrid. Tegelikkus on see, et tehes korraga mitut ülesannet suudab väga vähe inimesi nende kõikidega korraga hästi hakkama saada. Seega soovides midagi halvasti teha, palju jõudu rööprähklemises.

Me oleme kõik saanud kasvatuse (loodetavasti), me oleme käinud koolis – seega me teame. Meie aju on õppinud tegema otsuseid ja me usume, mida meie aju meile räägib.

Samas on uurijad jõudnud tulemusele, et meie aju tegeleb järjekindlalt meie petmisega. Ülesannete lahendamisel usume me ise, et langetame parimaid otsuseid, uskumata hetkekski et aju meid petab ja alatult alt veab. Aegade jooksul on aju omandanud oskuse teha kiireid otsuseid, tuginedes minevikus saadud teadmistele, oskustele, kogemustele. Inimesel oli seda vaja minevikus ja on vaja ka tänapäeval. Auto lähenedes ei hakka me arutlema, mis on parim võimalus selle eest kõrvale põigata – me hüppame. Kui puudutame tulist asja, siis meie aju annab meile käsu tõmmata käsi ära, mida me ka kiiresti teeme. Tõsi põletushaava saame me ikkagi, aga kui aju seda käsku ei annaks oleks põletushaav ilmselt veelgi hullem.

Tänaseks on psühholoogid kindlaks teinud umbes 150 erinevat aju otseteed ehk seda kuidas aju meid petab. Vaadake lihtsaimat allikat – wikipeediat, seal on terve list nendest aadressil: https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_cognitive_biases. Mõistet cognitive biases võiks eesti keelde tõlkida kui kognitiivne moonutus, kognitiivne illusioon, kognitiivne eelarvamus või ka lihtsalt eelarvamus. Sellel lehel seletatakse need moonutused-illusioonid-eelarvamused ka lahti. Küsimus loomulikult võiks olla: kas need moonutused-eelarvamused on sama, et aju meid petab? Teatud mõttes küll. Me läheme oma eelarvamuste ohvriks (kes ei läheks) ja kuna me oleme iseenda jaoks kõige toredam-targem inimene, siis me usume, mida meie aju meile ette sosistab. Seega aju petab meid ja me laseme sellel heameelega juhtuda. Sest me ju oleme kõige targemad.

Järgnevalt vaatleme mõningaid kõige enam levinud eelarvamusi.

Järjepidevuse eelarvamus – mida kauem me teeme mingeid asju, seda enam oleme me veendunud selle õigsuses. Seda kasutab nahaalselt ära oksjon: kui me oleme juba alustanud pakkumisi, siis on väga raske saada pidama, sest meil on ju seda vaja. Kui me oleme mingi asja loomisesse kulutanud organisatsioonina suure summa, siis on väga raske öelda iseendale, et stopp – peatume nüüd ja tunnistame oma viga. Selle asemele me teeme uusi investeeringuid ja ajame asja veelgi hullemaks. See viga on omane nii üksikindiviididele, organisatsioonidele, kui ka ilmselt tervetele riikidele, ühiskonnale tervikuna.

Kuidas seda eelarvamust võita? Lihtsalt tuleb unustada, et aju meid petab. Määrame juba algetapil kindlaks, kui palju me oleme sellele projektile-asjale nõus raha kulutama. Kui me siis seda selle rahaga ei saa teha, siis vastame ausalt küsimusele: kas tasub edasi trügida?

Usk eelnevasse valikusse – kui me oleme teinud oma valiku, siis mõnda aega (aga võib-olla ka igaveseks) me usume, et meie valik oli parim, meie valikul oli rohkem positiivseid omadusi, kui negatiivseid. Nendel variantidel, millest me loobusime aga kindlasti on negatiivseid omadusi rohkem kui meie poolt valitutel. Muide – kas näiteks meie töövalikut, abielu ja muusikavaliku (vabandust kohatute kõrvutamiste pärast) ei saa liigitada siiasamasse. Meie aju petab meid taaskord. Kuid ta teeb seda eesmärgiga meid säästa piinadest, mida me kogeksime siis, kui hakkaksime meenutama olnut ja kahetsema. Seega meie aju pettusel on inimese jaoks positiivne eesmärk. Me ei hakka end vaevama, mis oleks võinud olla siis, kui ma oleks valinud teise töökoha, teise külmkapi, teise naise, teise … Negatiive selle eelarvamuse juures on see, et see ei lase meil oma vigadest õppida, siis ikkagi aju petab meid jälle.

Mida teha? – Kui meil on vaja teha olulisi otsuseid, siis püüame kirja panna iga otsuse positiivseid ja negatiivseid külgi. Iga otsuse kohta me seda ei viitsi teha, aga need olulised tuleks läbi kaaluda. Tõsi, siin segab meid seesama eelarvamus – me ei näe oma valiku halbu külgi. Vaadake tööl, kuidas inimesed kaitsevad kuni vereni välja oma valikuid.

Huvitavaks võimaluseks selle eelarvamusega hakkama saamisel on … käte pesemine – mäletate kuidas Pilatus „pesi oma käed kogu sellest jamast puhtaks“, seda otseses mõttes. Ise teadmata, kasutas Pilatus väga head väga efektiivset eelarvamustega hakkama saamise võitlusvormi. Käte pesemine nimelt aitab meil mineviku negatiivsete mälestustega paremini hakkama saada – seda nimetatakse mõnikord ka lady Macbeth´i efektiks. Samuti aitab käte pesemine meil meie otsuseid paremini meelde jätta, nagu me peseks oma kahtlused ja ebamäärasuse maha ja võtaksime oma antud olukorra kohta tehtavat otsust tõesti nullpunktist.