Motivatsioonil on kolm võtmeelementi, mille abil on hea ja kerge motivatsiooni iseloomustada. Erinevaid motivatsioonielemente on erinevates teooriates toodud välja palju ja väga erinevaid. Vaatleme siinkohal Stephen Robbinsi poolt esitletud lähenemist, kus motivatsioonil on kolm võtmeelementi.

Raul Vatsar

Me defineerisime motivatsiooni kui protsessi, mis paneb indiviidi sooritama teatud eesmärgini jõudmiseks intensiivset, suunatud ja püsivat jõupingutust.

Need kolm viimast sõna on võtmetähendusega, sest need ongi Robbinsi järgi motivatsiooni kolm võtmeelementi: intensiivsus, suunatus ja püsivus.

Intensiivsus.

Intensiivsus kirjeldab kuivõrd tugevalt-kõvasti indiviid seda eesmärki saavutada soovib. Tavaliselt kui räägitakse motivatsioonist, siis sellest räägitakse eelkõige – Ma tahan seda nii kõvasti saada … Meil on kõikidel olnud mingeid soove: uued tossud, uus arvuti, uus poiss-sõber, uus auto, unistuste töökoht, see lahe väljamaareis, Ma tahan seda väga-väga. Kui me oma unistust unes näeme, siis võime öelda, et see soov on meil väga intensiivne. Kui me sellest vaevu kord kuus mõtleme, siis ilmselt pole tegu väga suure sooviga.

Suunatus.

Ükskõik, kui kõvasti inimene midagi ei soovi, on sellest vähe abi, kui see soov ei ole suunatud eesmärgi poole. Inimese soovid on suunatud oma isiklike vajaduste rahuldamise poole. Töötaja soovid (töötaja on inimene) ei saa olla suunatud ainult oma isiklike vajaduste rahuldamisele, sest tal on tööandja, kellele on omad vajadused. Muide, ka tööandja on inimene. Teatud mõttes siis: kellel on suuremad vajadused. Me vaatleme rääkides motivatsioonist, tavaliselt organisatsiooni poolt soovitud-seatud eesmärkidest. Suunatus annab intensiivsusele juurde kvaliteedimõõte – pole vaja lihtsalt tööd rabada, vaid kindlas suunas seda teha. Teatud mõttes peegeldab seda kurikuulus lause: pole vaja lihtsalt tööd teha, vaid targalt töötada. Tõsi, sellele tarkusele saab anda erinevaid dimensioone.

Püsivus

Püsivus näitab kui kaua indiviid viitsib-suudab oma jõupingutust teha. Kui inimene on motiveeritud, siis peaks ta suutma säilitada oma püsivust kuni eesmärgini jõudmiseni. Kuid me ju teame, et eksisteerib vähima jõupingutuse printsiip (ehk Zipfi seadus ehk 80/20 printsiip – vaata allpoolt), mis ütleb, et tee nii palju, kui palju on vaja lihtsalt asja sooritamiseks. Siit võib ilmselt leida ka põhjusi, miks meid halvasti teenindatakse: vähim jõupingutus ja keegi ei kontrolli ja inimesed lepivad sellega, ja …

Püsivus meie motivatsioonis peaks olema see, mis viib meid seatud eesmärgile: astuda kõrgkooli. Me ei räägi siinkohal, et enamik kõrgkoole on sisseastumise enamikule erialadest teinud nii lihtsaks, et mingist jõupingutusest pole vaja rääkida. Püsivus on see, mis peaks andma meile meisterlikkuse meie erialal – me tahame olla head. Või siis teeme oma tööd hambad ristis ja väga ei pinguta. Millise variandi valime sõltub puhtalt meist ja meie motivatsioonist. Õigemini motivatsiooni kolmest võtmeelemendist.

Zipfi printsiip.

Zipfi printsiip (seadus) kõlab: ressursid (inimesed, tooted, aeg, teadmised, muud tootmiseks jaoks olulised faktorid) organiseeruvad ise nii, et minimiseerida jõupingutusi ehk tööd.

Vastavuses selle seadusega võib väita, et umbes 20-30% iga ressursiga on võimalik toota 70-80% tulemusi, mis selle ressursiga on seotud.