Maslow vajaduste hierarhia – osa 1.
Kes ei teaks sõna sekka öelda, kui jutuks tuleb Maslow vajaduste hierarhia. Tõsi mõni kord on piinlik neid inimesi kuulata, sest vajaduste hierarhiast nad räägivad, kuid tegelikkuses elle sisust ja olemusest kuigi palju aru ei saa. Enne, kui alustada aga konkreetse vajaduste hierarhia kirjeldamist, alustame hoopis Abraham Maslow elulooga.
Abraham Maslow elulugu.
Abraham Maslow sündis 1908.aastal juudi perekonnas Brooklynis. Peres oli kokku seitse last ja Abraham oli esimene. Pere oli emigreerunud Venemaalt. Alternatiivajaloo seisukohalt on huvitav küsimus, kuidas oleks olnud tema elu Nõukogude Venemaal – revolutsiooni hetkeks oleks Maslow olnud 9 aastane ja sõja puhkemiseks kolmkümmend kolm. Suure tõenäosusega oleks ta olnud sõjaväes ja sõjas ka surma saanud. See omakorda, et meie teadvuses oleks viietasemelise vajaduste hierarhia isaks ilmselt keegi teine. Kui see oleks sellisel kujul tekkinud. Huvitav on ka küsimus, kas Maslow oleks Nõukogude Venemaal saanud psühholoogiks? Ja kui oleks saanud, siis kas tema teooria oleks olnud näiteks kommunismiehitaja vajaduste hierarhia?.
Maslow ise on kirjeldanud ise oma lapsepõlve kui õnnetut ja üksildast. Tema valik minna õppima juristiks, ei olnud ilmselt kellelegi suureks üllatuseks. Vaesusest väljarabelemiseks oleks juristi elukutse andnud head võimalused. Hiljem vahetas ta nii ülikooli kui ka eriala ja asus Wisconsini ülikoolis õppima psühholoogiat. Samast ülikoolist sai ta ka 1934.aastal doktorikraadi. 1937.aastal asus Maslow õpetama psühholoogiat Brooklyni ülikoolis, kus ta oli tugevasti mõjutatud antropoloog Ruth Benedictist ja gestaltpsühholoogist Max Wertheimerist, kellega ta tegi nii koostööd kui ka kasutas neid lausa oma uuringutes.
Maslow ideedele avaldas suurimat mõju tema isiklik perekonnaelu ja suhtlemine kahe eelpool mainitud teadlasega. Maslow oli kahe lapse isa ja tema tervis oli nõrk, ta ei olnud sõjaväekohuslane ja ei pidanud minema II Maailmasõtta. Samas olid sõjakoledused need, mis kutsusid temas esile soovi rahule ja sundisid mõtisklema inimesest ja tema püüdlustest.
Vajaduste hierarhia teooria sünd.
Maslow hakkas tegema märkmeid oma elust ja oma sõprade elust ja nende märkmete kokkuvõttel sündis juba 1943.aastal esmane idee vajaduste hierarhiast ja inimese püüdlustest isikliku täiustumise poole (eneseteostus – self – actualization). Maslowl tekkisid oma ideed kuidas uurida ja tõlgendada inimteadvust. See kokku andis talle aluse kogu tema edasist elu täitvateks uuringuteks ja mõtisklusteks inimesest ja tema tegevusest.
Maslowd peetakse üheks humanistliku psühholoogia rajajateks, mis vastandus psühhoanalüütilisele psühholoogiale (ehkki Maslowd ilmselt üheks enam mõjutanud psühholoogiks peetakse Alfred Adlerit, Sigmund Freudi õpilast ja kolleegi) ja biheiviorismile.
Humanistliku psühholoogia põhiideeks on: inimene on sügaval oma olemuses hea, inimene on loov, inimene püüdleb isikliku arengu ja personaalse täiuslikkuse poole. Inimeses on olemas kõik võimalused ja ta on võimeline kõigeks. Inimene ise on eelduseks, et õigete võimaluste ja situatsioonide korral on ta suuteline saavutama oma võimete tipu. Inimesel on olemas vaba tahe ja ta on ise võimeline otsustama oma elu ja selle keerdkäikude üle. Samuti vastutab inimene ise oma elu eest ja kontrollib ise oma elu.
Maslow laiendas natuke oma lähenemist, lisas juurde teemasid, näiteks vaimse tervise ja Inimpotentsiaali uuringud. Ta oli usin laenama oma ideid ka teistelt psühholoogidelt ja lisas oma lähenemisele uusi, näiteks vajaduste hierarhia, motivatsioon, eneseteostuse protsess ja kogemused. Maslow ise kutsus oma töid positiivsuse psühholoogiaks, mis on tänapäeval saavutanud suure populaarsuse.
Abraham Maslow suri vaid kuuekümne kahe aastasena, 1970.aastal.
Maslow 5-tasemeline vajaduste hierarhia.
Maslow tuli algselt välja oma teooriaga juba aastal 1943. Vajaduste teooriad eeldavad, et inimestel endil on soov rahuldada oma isiklikke vajadusi ja inimesed tegutsevad aktiivselt oma vajaduste rahuldamise nimel.
Maslow vajaduste teooria, Herzbergi kahefaktoriline rahuloluteooria ja Alderfer’i ERG teooria aitavad selgitada seoseid motivatsiooni ja inimeste füüsiliste ja psühholoogiliste vajaduste vahel. Kõik need kolm teooriat vaatlevad põhivajadusi, mida inimene oma eluks vajab (füsioloogilised vajadused) ja kõrgemaid vajadusi, neid mis teevad elu elamisvääriliseks.
Selliste teooriate keskseks punktiks on väide: kõikidel inimestel on teatud hierarhiliselt seotud vajadused, mis ongi motivatsiooni allikateks.
Abraham Maslow vajaduste hierarhia on üks paremini tuntud motivatsiooniteooriaid. Inimene soovides rahuldada oma vajadusi liigub Maslow järgi viiel erineval tasemel, milledel olevate vajaduste rahuldamiste pakkumiste läbi on võimalik inimest motiveerida.
Vastavalt Maslow 5-tasemelise vajaduste hierarhiale asub inimene igal oma elu hetkel mingil tasemel ja sellel tasemel olles on vaja inimesele pakkuda mingeid konkreetseid asju, mis aitavad tal rahuldada selle taseme vajadusi ja liikuda edasi järgmisele tasemele.
Maslow järgi asub inimene korraga vaid ühel tasemel ja ta võib puudujäägi korral oma alama taseme vajadustes uuesti libiseda allapoole.
Maslow vajaduste hierarhia jaotamine kahte ossa.
Maslow ise ja kirjanduses on Maslow 5-tasemelise vajaduste hierarhias jaotatud vajadused kahte rühma: madalama taseme vajadusteks (füsioloogilised ja turva vajadused) ning kõrgema taseme vajadused, milleks on kuuluvusvajadus, tunnustusvajadus ja enesetoestusvajadus.
Madalama taseme vajadused on nö välised vajadused. Nende rahuldamiseks peab leidma inimene võimaluse väljaspool iseennast – vanasti loodusest, nüüd külmkapist (poest) ja ka kaitsme ennast välisest keskkonnast tulenevate ohtude eest: kiskjad, kurjategijad, õnnetused, looduskatastroofid, jne. Kokkuvõtvalt: madala taseme vajadusi saab rahuldada välise motivatsiooni abil (palk, raha, toit, jook, kindel lukk, jne)
Kõrgema taseme vajadused on pigem inimese sisemised vajadused. Huvitav on siinkohal kuuluvusvajadus, mis oma olemuselt on sisemine ehk kõrgema taseme vajadus, kuid mille rahuldamist inimene otsib väliskeskkonnast. Selle vajaduse rahuldamiseks tegeleb inimene pidevalt võrdlemisega: tema ise ja inimesed tema keskkonnast. Nii näiteks leiab punkar kindlasti rahuldust, kui kohtab tänaval kedagi enda moodi riietunut. Ta ei ole siin üksi ja juttu jätkub kauemaks. Või vaadake inimesi pargiteel jalutamas. Kui nad on üksi, siis ei nad kipu meie ühiskonnas kellegagi rääkima ega isegi teretama. Piisab sellest, et inimesel on kaasas koerake, kui teiste samasuguste koerakeste omanikega jätkub juttu – toimub kuuluvustunde tekkimine tunnuse põhjal: mul on koer. Kõrgema taseme vajadused leiavad rahuldamist sisemiselt – inimese teadvuse kaudu.