Maslow 5-tasemeline vajaduste hierarhia on oma nime saanud oma kirjapanija Abraham Maslow nime järgi. Tavaliselt lähenemises vaadeldakse Maslow vajaduste hierarhiat kui Maslow 5-tasemelist vajaduste hierarhiat ehk selles vaadeldakse viit taset ehk viit erinevat vajadust. Esimeses osas rääkisime Maslow eluloost ja vajaduste hierahia loomisest, täna vaatleme Maslow 5-tasemelise vajaduste hierarhia madalama taseme vajadusi, milleks on füsioloogilised vajadused ja turvalisuse vajadused.

Raul Vatsar

Maslow 5-tasemeline vajaduste hierarhia – füsioloogilised vajadused

Kõige aluseks ja kõige elementaarsemaks on füsioloogilised vajadused – see on toit, vesi, uni, seks, soojus, jne. on ju selge, et kui me näiteks oleme näljas, siis mingil hetkel hakkavad kõik meie mõtted ja tegevused tiirlema toidu ümber.

Me saame küll oma teadvusega neid soove siirdada, kuid kui organism kaua aega ei saa toitu, siis oleme me mõistetud surema. Tõsi, eksisteerivad joogad, kes suudavad olla ilma füsioloogilisi vajadusi rahuldamata vägagi kaua aega, kuid see on eriline sort inimesi ja sinnani jõudmiseks tuleb oma teadvusega väga palju tööd teha.

Sellel tasemel on vaja pakkuda inimesele otseselt tema füsioloogiliste vajaduste rahuldamist ja kui need vajadused on leidnud rahulduse, siis saame me liikuda järgmise taseme poole.

Maslow 5-tasemeline vajaduste hierarhia – turvalisus.

Järgmiseks tasemeks on turvalisus – sellel tasemel inimene otsib kaitset ähvarduste ja ohtude eest. Inimene soovib olla kaitstud nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes. Rääkides näiteks kiusamisest sotsiaalvõrgustikes, siis pole kahtlustki, et inimene on füüsiliselt kaitstud igasuguste ohtude eest istudes oma arvuti ekraani taga, kuid järjest rohkem räägitakse sellise kiusamise emotsionaalsest poolest.

Inimesel on vajadus olla kaitstud ja tunda end turvliselt. Väga huvitavaks saab selle taseme valgusel pidada ka näiteks Eesti Vabariigis inimeste poolt võetud keorte tõugude muutumist ajas. Kui me vaatleme 90.-ndaid, mil turvalisus oli Eestis tõsiseks probleemiks. Nagu kirjutab Eesti Ekspress: „Aastatel 1993-1995 pandi kokku toime 996 tapmist ja tapmiskatset. Rekordaasta 365 tapmisega oli 1994“. Ja millised oli populaarseimad koeratõud?

Rotweilerid, dobermannid, hundikoerad, mastifid, kaukaasia lambakoerad, jne – suured koerad. Inimesed valisid koeri, kes neid suudaksid kaitsta. Millised on populaarsed koerad täna? Yorkid, corgid, tšiauad. Selline koer ei suuda kindlasti oma peremeest kaitsta, kuid on suurepärane seltsiline. Kas olukord on ka reaalselt paranenud? Mõrvade üldarv on vähenenud, aga statistiliselt oleme me mailmas endiselt tapmiste esirinnas. Kuid tänavapilt on siiski teine ja lausa tänaval enam ei tulistata ja surma ei saa. Turvalisus on näiline, kuid sellest piisab, et meie koeraeelistus oleks täielikult muutunud.

Anname inimestele turvalisust.

Mida me saame pakkuda, et inimene tajuks end turvalisemalt? Turvalisuse alla läheb ka see, et inimesel on töö. Seega saame inimesele pakkuda ettevõtte või organisatsioonina stabiilset arengut ja keskkonda, tööd kui sellist ja ohutut tööd sõna otseses mõttes. Juhid saavad anda inimestele infot nende töö efektiivsuse ja tulemuste kohta. Meil on võimalik inimesi hoiatada nende ebasoovitava käitumisega kaasnevate võimalike karistuste eest. Näiteks, et ei ole vaja käia välismaal kihutamas ja eirata liiklustrahve. Need saadetakse sulle koju järele.

Põnev küsimus oleks psühholoogidele ja näiteks Töötukassale ja EAS-le, kes ohjeldamatult pakuvad ettevõtluse alustamiseks toetusi, kas inimene, kes tegelikkuses klammerdub turvalisuse tasemesse, saab üldse kunagi olla ettevõtja? Kas inimene on selline ettevõtja, kes võtab suuri riske ja mängib oma elupaiga, kindlustunde, lähedaste heaoluga. Või pigem selline, kes seda kõike ei tee. Huvitavaks küsimuseks on ka see, kuivõrd palju selliseid riskijaid Eestis näiteks leidub ja kas ühiskonna seisukohalt peaks neid riik tolereerima ja neile tõesti raha ka jagama? Või on see siiski selline raha lennukilt alla loopimine?