Töö ja töö tähendus
Töö on inimestele kohustus. Me teeme igaüks tööd. Vähemalt suurem osa Eestis elavatest täiskasvanud inimestest. Ka koolilapsed teevad tegelikult tööd. Ehkki me oleme harjunud nimetama seda õppimiseks. Samas on see õppimine kohati raskem ja suuremat jõupingutust nõudev kui täiskasvanute töötegemine. Seega ikkagi töö. Töö aga peaks olema selline, mis inimesele meeldib, mida ta tahab teha.
Töö ja töö tähendus.
Inimese jaoks on omane otsida oma töö jaoks tähendust. Samas selline väide toob sisse uue mõiste, seega: mis on tähendusrikas töö? Enne kui minna selle üle mõtteid mõlgutada, toome ühe loo.
Kolm meest lõhuvad kive hiigelhaamritega väiksemateks. Kui nende käest küsiti, mida nad teevad, vastas Esimene: lõhun suuri kive väiksemateks; Teine: toidan oma perekonda; Kolmas: ehitame katedraali. Ja lihtne küsimus: kes neist kolmest teeb oma tööd kõige suurema innuga, talle meeldib see, mida ta teeb?
Pole oluline, mida sa teed, kui sa oled veendunud, et sinu tööl on tähendus, sa teed tähendusrikast tööd, siis pole ükski ülesanne liialt keeruline ja ükski mägi liialt kõrge. Kui sa teed tähendusrikast tööd, siis sa otsid oma keerulistele probleemidele lahendusi, püüad leida teistsuguseid lahendusi, tahad kiiremaid tulemusi, et saaks edasi minna. Sa oled põnevil, kuhu sa veel võid jõuda (uurides mingit probleemi), kui kiiresti maja kerkib (ehitades), kui suureks kujuneb müük, kas tuleb uus spordirekord…
Inimese uudishimu, pühendumine, kirg aitavad tal raskustest jagu saada. Inimene on motiveeritud ja täis energiat, ta püüab kasutada kõiki oma oskusi. Inimene on motiveeritud töötama ja töötama palju. Selle töötamise juures unustab inimene tihti aja. Sellel ei ole enam mingit tähendust, sest olulisemaks on jõuda ihaldatud tulemuseni ja saavutada oma eesmärk.
Mihaly Csikszentmihalyi ja töö uurimine.
Mihaly Csikszentmihalyi (ameerika psühholoog, ungari juurtega, kes ise soovitab oma nime hääldada “chicks send me high”) uuris, mille tulemusel tekkib rahulolu toov töö. Kui me oleme tõeliselt haaratud tööga, mis vastab meie võimetele, mida ma vajame (soovid ja tegelikkus langevad kokku), kus me saame täielikult ära kasutada oma talenti, siis sellist seisundit kogeme me olukorraga, mida Csikszentmihalyi nimetas “kulgemiseks” (“flow.”).
Mõnikord me saame sellest aru, et me oleme “alas” (“in the zone”). Kui see juhtub, siis inimesed teevad produktiivselt pikki tunde (ka ületunde), ei märka nälga, janu, väsimust, segajaid. Kui me oleme haaratud tähendusrikkast tööst, siis me oleme rohkem kaasahaaratud (engaged), pühendunud (involved), rohkem vastupidavad, loovamad, ja kohanevamad.
Töö kui kulgemine.
Kulgemine – täielik pühendumine ja kontsentratsioon ülesandele, mille täitmise jooksul kasutatakse täielikult ära inimese oskused ja talent.
Kujutades inimeste oskust (skills) ja tehtavat tööd (challenge) kahemõõtmelisel joonisel, siis kui tehtav töö ei vasta minu oskustele (vähe oskusi – tähtis ülesanne), tekitab see töötajas hirmutunnet, frustratsiooni – töö on liialt rakse. Kui oskusi on palju ja töö on väga kerge (ei paku väljakutset), siis ärateb selline töö inimeses igavust, selline töö on liiga lihtne. Kui inimesel on vähe oskusi ja töö on väga lihtne (igav), siis inimene tunneb sellise töö vastu lihtsalt apaatiat.
Parimad tööülesanded kuuluvad kategooriasse, kus inimesel on olemas vajatavad oskused ja ülesannete raskus on talle paras, isegi teatud väljakutset esitav. Sellisel juhul satub inimene seisundisse, mida Csikszentmihalyi nimetas „kulgemiseks“ (flow).
Me suudame teha rohkem “targalt” tööd – see pole võib-olla ökonoomsem, kuid võib olla efektiivsem. Ehk maakeeli öelduna: tehtav töö ei pruugi olla kõige odavam, kuid tulemused on parimad. Püüdes seda veel seletada, võiks jõuda siinkohal kraavikaevamise näiteni: kindlasti võib kaevata kraavi labidaga, see on odav, aga kraavi kaevamine kestab kaua. Tehes sama tööd ekskavaatoriga, on see kahtemata kallim, kuid tulemus on kiirem, seega lõpparvestuses ilmselt ka siiski odavam.
Vastavalt uuringutele, millele tuginedes Csikszentmihalyi oma raamatu kirjutas, ütlevad 15% inimesi, et nad ei ole iialgi kogenud „kulgemise“ tunnet. Ilmselt võib neile teatud mõttes isegi kaasa tunda. 15-20% inimesi väidavad, et nad tajuvad „kulgemist“ igapäevaselt.