Meile meeldib, kui me teeme midagi, millel on tähendus. Kui meil on tähendusrikas töö. Tähendus selles mõttes, et see on minu ja/või teiste inimeste jaoks oluline ja tähtis. Inimene vihkab, kui ta peab tegema midagi sellist, mida keegi ei hinda. Mõelge, kui efektne on lahendada keeruline matemaatikaülesanne ja kuivõrd tüütu on õppida seda lahendama ja näha vaeva lahenduskäigu selgeks õppimisega. Sama kehtib ka näiteks Rubiku kuubiku kohta. Ilmselt see on põhjus, miks ma seda kunagi selgeks ei saanud. Selle lahenduseni ise ma ei jõudnud ja paberi pealt õppimine oli nii tüütu ja vaevanõudev, et lihtsam oli endale öelda, et see on midagi sellist, mis pole lihtsalt sinu jaoks.

Raul Vatsar

Tähendusrikas töö kirjanduses.

1963.aastal avaldas Victor Frankl raamatu oma elust natside koonduslaagris. Ilma unustamata laagri õudusi, kirjeldas Frankl oma päev-päevast  elu mõtte otsingut laagris. See ei olnud midagi ülevat, see oli võitus ellujäämise nimel. Kokkuvõttes oli see tegevus ja kontroll enese üle, mis aitas Frankl’il ja paljudel teistel säilitada elu sellistes laagrites.  Muide selleks ajaks oli Aleksander Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elust“ juba ilmunud ja ka eesti keeles olemas. Selles kirjeldab Solženitsõn sedasama. Aga kuna ta tunnistati hetk hiljem riigivaenlaseks ja tegevus toimus nõukogude vangilaagrites, mitte Saksa omades, siis ei mäleta seda keegi. Muidugi Frankl oli ka psühholoog, mitte kirjanik, seepärast oli tema toodut lihtsam alla neelata.

Me näeme Frankli raamatust, kuivõrd oluline oli inimeste jaoks leida oma elule mõte laagris, ükskõik kui õudne see elu seal siis ka ei olnud.  Tegevus oli Victor Frankl’i jaoks elu ja surma küsimus – saavutatud kontroll aitas tal laagrit üle elada. Samuti püüab Ivan Denissovitš oma tavalist päeva laagris üle elada. Ja seda iga päev. Õnn on saada süüa ja teha vähe tööd. Kuid see oli mõtestatud võitlus, mis tagas organismi säilumise ja evolutsioonivõitluses jäävad peale mitte kõige tugevamad vaid kõige kohanemisvõimelisemad.

Tähendusrikas töö elus.

Inimese jaoks on omane otsida oma töö jaoks tähendust.  Aga mis on tähendusrikas töö? Kolm meest lõhuvad kive hiigelhaamritega väiksemateks. Kui nende käest küsiti, mida nad teevad, vastas:

Esimene: lõhun suuri kive väiksemateks

Teine: toidan oma perekonda

Kolmas: ehitame katedraali.

Kui nüüd mõelda, kes neist kolmest töötas kõige pühendunumalt, siis ilmselt … Inimese jaoks pole tihti oluline, mida sa teed, kui sa oled veendunud, et sinu tööl on tähendus, sa teed tähendusrikast tööd, siis pole ükski ülesanne liialt keeruline ja ükski mägi liialt kõrge.

Sinu uudishimu, pühendumine, kirg aitavad sul raskustest jagu saada. Sa oled motiveeritud ja täis energiat, sa kasutad kõiki oma oskusi. Sa oled motiveeritud töötama ja töötama palju. Kui vaatame jälle kirjanduse poole, siis selliseid inimesi armastas kirjeldada sotsialistlik realism. Need olid need õiged sotsialismiehitajad, kes ennast unustanult rabasid varavalgest hilisõhtuni tööd teha. Lugege näiteks Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaadi“.

Ühes laulus on paadi all vilus

pomm, sarvik ja sadamapätt.

Aga teine on armas ja ilus,

seal on suudlus ja sinine rätt.

Ja lõõtsade viis aina muutub,

laul puhtamaks, paremaks saab,

rebib puruks kõik halva ja puutub

hinge salajast varjatud maad.

Ja tunned – kõik räpane riivab

neid noori vaid pinnapealt,

aga laulude leekivad tiivad

teevad jälle nad puhtaks ja heaks.

Ja kui ei tea, siis oska ka arvata, et need read on pärit Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“ nimelisest teosest. Lauludest ja tööst ja noortest, nägu tänaselgi päeval.

Kuid kui punane osa kõrvale jätta, siis mida halba on selles, kui inimene teeb tööd ja see meeldib talle ja tahab seda rohkem teha. See on ju see, mille poole kõik motivatsiooniteooriad meid juhivad ja tõukavad – see on õige.

Tähendusrikas töö teaduses.

Rosabeth Moss Kanter on Harvardi ülikooli professor, kes on lisaks paljudele raamatutele kirja pannud ka kolm asja, mis motiveerivad töötajaid, väites, et raha on kauge neljas. Nendeks kolmeks asjaks nimetab Kanter meisterlikkust, kuulumine ja tähendust.

Meisterlikkus – see on see, et me oskame midagi hästi teha. Me tahaksime olla mingil alal head, suurepärased, kõige paremad. See võib olla mäesuusatamine, aga ka matemaatika või maalimine või võilillepärgade punumine. Vahe on selles, et kui riigil on matemaatika oskusega inimesi väga vaja, siis võilillepärgade punumist mitte nii väga ja seega sellega tegelemist ka ei innustata. Aga väga tahaks ju.

Lisaks tahab inimene kuskile kuuluda. See võib olla laulukoor, aga võib olla ka kohalik tänavapoiste kamp. Nüüd on väärtuste küsimus ja ka vanemate mõju küsimus, mida me ise hindame ja kuhu me kuulume. Ka tänavapoiste kampa ei ole halb kuuluda, kui nad näiteks tegelevad heade asjadega. Sellest kirjutas Arkadi Gaidar oma raamatus „Timur ja tema meeskond“. Juba enne viimast sõda. Aga paha see, et jälle punases kastmes. Seda keegi ei loe ja lugu ei pea. Koolis enam ei õpetata, sest ei vasta tänapäevale. Hoolimata sellest, et annab õigeid väärtusi ja käitumist edasi (unustage see punane soust).

Igal asjal, millega me tegeleme peaks olema tähendus. Ülesande taga on suurem eesmärk ja sellest tulenev tähtsus. Meile tuleks seda kõike seletada. Aga kui juht ise ka ei tea ja ei mõista, siis ei oska ta ka seletada.

Aga kokkuvõttes on kogu Kanteri poolt väljapakutav väga „punane“. Huvitav, et seda siis Harvardis õpetatakse.