Esimeses osas vaatlesime vaid kaht kognitiivset moonutust-illusiooni-eelarvamust: järjepidevuse eelarvamust ja usku eelnevasse valikusse. Täna lisame siia juurde veel kaks: rühmamõtlemise ja allumise autoriteedile, mis mõlemad mahuvad sama teema alla: aju petab meid kogu aeg.

Raul Vatsar

Rühmamõtlemine. See on sotsiaalpsühholoogiast tuntud fenomen, mille järgi inimene peab usaldama tema ümber olevaid teisi inimesi ja nende arvamust. Mingi sõpradega lifti ja vaadake kõik vasakule ja te näete, kuidas mitte teie rühma kuuluvad inimesed hakkavad ka vasakule vaatama. Nüüd pöörake pead ja vaadake kõik paremale ja … ise näete. Aju petab taas kord

Rühmamõtlemine ja tuginemine teiste arvamuseke aitab meid säästa aju tööks vajalikku energiat – hakkab kehtima vähima jõupingutuse printsiip. Ehkki mõtlemine ei nõua absoluutarvudes suurt energiat, siis organismi seisukohalt pole mõtet kulutada energiat asjadele, mis on kõikidele selge. Seega meie aju petab taas kord meid. Me peaks vaidlema ja püüdma välja selgitada parimat lahendust, kuid selle asemel piirdume noogutamisega ja teistega nõus olemisega.

Rühmamõtlemise negatiivseimaks küljeks on aga see, et see „sunnib“ meid tegutsema vastupidiselt meie teadmistele, põhimõtetele ja isegi tõele. Taas kord on tegu aju pettusega ehk aju petab ka siin. Kes on õppinud sotsiaalpsühholoogiat, on kindlasti kuulnud kuulsast Solomon Ashi eksperimendist, kus osalejad enese teadmata sunniti olema nõus rühma arvamusega. Seda nimetati konformismiks ja 60.ndatel oli nimetus „konformist“ isegi Nõukogude Liidus solvanguks, mida keegi ei tahtnud endale omistada. Esimesel pildil me näeme eksperimendis osaleja näoilmet, kes ei usu oma silmi, vaadates ekraanile ja ei suuda mõista, mida teda ümbritsevad inimesed räägivad. See ei takista tal hetk hiljem teistega nõus olema.

Kas siit ei saa me jõuda ka selleni, miks inimesed rühmas on valmis tegema kuritegusid, mida nad üksinda olles iialgi ei teeks (rühmavägistamised, tapmised, koonduslaagri valvurid, jne).

Mida teha? Parimaks võimaluseks on arutada oma rühma liikmetega nende arvamusi kahekesi olles. Lasta inimestel ilma hirmuta rääkida oma arvamusest ja püüda aru saada, miks teine niimoodi arvab. Järsku ta tõesti ei tea, järsku ta teab paremini.

Allumine autoriteedile – 1963.aastal viis Stanley Milgrim läbi eksperimendi, mis näitas et inimesed alluvad autoriteedile, isegi kui nad ei ole nõud selle arvamusega ja mittekuuletumine neid ei otseselt millegigi ei ähvarda. seda peetakse senini klassikaliseks sotsiaalpsühholoogia eksperimendiks, kuid oma olemuselt sobib see suurepäraselt meie teemaga: aju petab meid jälle.

Eks me oleme kõik näinud oma töökohtades, kui inimesed hakkavad järsku sebima täiesti ilmselt vale otsuse suunas ja keegi ei sea jooksusuunda hetkekski kahtluse alla. Selline käitumine kutsub esile küll ebamugavustunde, seda isegi kuni närvivapustuseni, kuid rohkem kui pooltel juhtudel osutub autoriteet olevat tugevamaks. Jälle kõrvalepõikena – keegi isegi ei proovi vastu vaielda. Mäletate seda anekdooti, kus lõvi kõnnib mööda metsa, hunt tuleb metsas vastu ja lõvi kamandab ta enda juurde hommikusöögiks (mitte külalisena vaid toiduna), siis rebane ja tema peab tulema lõunaks, siis jänes, kes aga piiksatab: ma ei saa tulla. Mille peale lõvi ütleb: tõmbame siis sind nimekirjast maha ja teebki seda …

Mida teha? Nagu ka rühmamõtlemise puhul, aitab asjadest rääkimine. Aitab ka see, kui kaastakse kolmas osapool, kelle ülesandeks on arutada huvipooltega asja sisu ja leida ühine lahendus. Kindlasti aitab, kui asjade üle ise mõelda ja püüda jõuda selgusele, miks asjad on nii, nagu nad on.