Deprecated: Function create_function() is deprecated in /home/r180832/public_html/wp-content/plugins/wp-spamshield/wp-spamshield.php on line 2029

Käitumisökonoomika ehk otsustamine on oma olemuselt pidevalt toimuv (igapäevane) protsess ja sellega tegelevad kõik. Erinevaid valikuid tehakse poes käies, reise planeerides, õppides, eriala valides, kui nimetada vaid mõned neist. Samuti esineb otsuseid tehes ka tagasilööke kui näiteks mõnele otsusele ei ole järgnenud soovitud tulemus või protsessi käigus selgub valimata jäänud variantide parem otstarbekus. Seda seetõttu, et inimesed on väga kergesti mõjutatavad ennast ümbritsevast – keskkond, inimesed, eelarvamused, tajumine ja palju muud. Kõike eelnevalt mainitut on hakatud uurima organisatsioonide põhiselt keskendudes ettevõtte töötajate, juhtide, konkurentide käitumisele. Ükskõik kui väga ei taheta langetada ratsionaalseid otsuseid, on enamus otsuseid inimeste igapäevaelus siiski irratsionaalsed, tuginedes ainult kognitiivsetel protsessidel.

Dolores Rang & Raul Vatsar

Otsustamine on kahe või enama võimaluse või alternatiivi hulgast parima valiku tegemine. Nii inimesed kui ka organisatsioonid ja erinevad süsteemid, on oma olemuselt otsuste vastuvõtmise mehhanismid. Kui midagi ei otsustata, siis üldiselt ei toimu ka midagi. Seetõttu võivad tekkinud probleemid, millega kokku puututakse, olla varasemate lahenduste tagajärjed. Seda iseloomustab ideaalselt lause: „Tänased probleemid on meie eilsed lahendused“.

Otsuseid on mitmesuguseid ning need varieeruvad lihtsatest ja automaatsetest ehk programmeeritutest kuni keeruliste ja väga suure kaaluga ehk mitteprogrammeeritud otsusteni. Lihtsate otsuste alla võib lahterdada eelkõige jah/ei vastust ootavad küsimused ning otsused, kus on olemas selgelt esiletulevad asjaolud ja mõjutajad. Keerulised otsused on aga tihtipeale strateegilist, taktikalist ja operatiivsust nõudvad. Seisukoha kujundamine harva esiletulevas ja paljude ebaselgete asjaolude ja teguritega küsimuses.

Käitumisökonoomika – kas kehtib siin ka otsustusprotsessi skeem?

Tavakujutluses on otsustusprotsess oma olemuselt ratsionaalne ning koosneb kindlatest etappidest:

1. Vajaduse tunnetamine;
2. diagnostika;
3. erinevate alternatiivide otsimine;
4. optimaalse lahenduse leidmine;
5. valitud lahendusvariandi elluviimine ja
6. saadud tulemuste hindamine nende otstarbekohasuse seisukohalt. (Roots 2005)

 

Joonis 1 ratsionaalse otsustusprotsessi mudelil esimeseks ülesandeks on probleemi selge määratlemine. Informatsiooni tuleb koguda objektiivselt ja seda töödelda selleks, et mõista probleemi olemust ja selle põhjust. Alles siis saab alustada lahendamisprotsessi. Küll aga tekib alatihti vigu probleemide määratlemisel:

• probleem määratletakse kas liiga laialt või liiga kitsalt. Kui õnnestub probleem sõnastada õigel tasemel, on enamasti võimalik leida sellele ka optimaalne lahendus;
• keskendutakse „haigusnähtudele“, mitte põhjustele, mis neid tekitavad. Sümptom on ainult indikaator, mis näitab, et midagi on lahti;
• lahendamiseks valitakse vale probleem. Tegeleda tuleb kõige tähtsamate, kõige põletavamate küsimustega. Kindlaks tuleb määrata tegevuse prioriteedid.

Käitumisökonoomika – lahendusvariandid otsustamisel

Lahendusvariante võib leida ühe asemel mitu. Seegi etapp vajab informatsiooni kogumist ja analüüsi, kus kaalutakse läbi nii poolt- kui ka vastuargumendid. Lõpptulemus ei saa olla kunagi parem kui need alternatiivid, mis õnnestus välja töötada. Selleks, et kõiki võimalusi kriitiliselt hinnata, on otstarbekas kaasata rohkem asjaosalisi – see võimaldab saada enam informatsiooni. Organisatsioonisiseste probleemide lahendamisel töötajate kaasamine tähendab nende vastutustunnet ja aktiivsust, sest nad saavad osaleda tegelikus otsustamises. Kuid kindlasti on neil vaja täita teatavad tingimused. Näiteks:

• nad peavad olema antud valdkonnas haritud ja informeeritud;
• vajalikud on kogemused, mis annavad ettenägemisvõime ja julguse otsustada;
• neil peab olema õigus oma kohustuste täitmiseks ja kohustus oma õigusi kasutada;
• nad peavad tunnetama kultuuri- ja ühiskonnaseoste ühtsust, saama aru otsuse tähendusest teiste inimeste jaoks;
• neil peab olema valikusituatsioon. Ilma selleta on sundsituatsioon, kus tuleb mitte otsustada, vaid täita, ja kus vastutab see, kes andis korralduse.

Käitumisökonoomika – valime ühe variandi

Kolmandaks ülesandeks on ühe alternatiivi valik. Erinevaid alternatiive saab hinnata näiteks kulu ja aja aspekti alusel, eetika ja moraali seisukohast või mõne muu täiendava kriteeriumi alusel. Ka lõpliku lahenduse valikul võivad tekkida vead. Võimalik, et otsustatakse liiga kiiresti pooliku lahenduse kasuks või näiteks valitakse alternatiiv, millel on kahjulik kõrvaltoime või mis lihtsalt ei ole parim võrreldes mõne muu variandiga, mille peale veel ei ole tuldud.

Lahendusvariandi valiku juures võiks meeles pidada kolme lihtsat küsimust: Kas seda otsust on üldse vaja? Kuidas see otsus tuleks teha? Kes selle otsuse vastu võtab?

Need küsimused aitavad hinnata, millal delegeerida otsustamine kellelegi teisele, kuidas seada prioriteedid, millal hoiduda tegutsemisest. Mõnel puhul on lahenduseks ka mitteotsustamine, kuid enamasti ei kanna see vilja.

Käitumisökonoomika – viime otsuse ellu

Neljas etapp seisneb tegevussuuna realiseerimises ehk valitu elluviimises. Sellele järgnev, viimane punkt on tulemuste hilisem hindamine.

Tulemusi peab hindama, et olla kindel, kas soovitud lahendus saavutati. Kui probleemile lahendust ei leitud ka peale valitu elluviimist, tuleks otsustusprotsessi esimesse punkti tagasi minna ning eelnevalt tehtud valikuid korrigeerida.

Ratsionaalne otsus – klassikaline mudel

Ratsionaalset otsustamist on nimetatud ka otsustusprotsessi klassikaliseks mudeliks. Selle puhul manipuleerib juht täieliku informatsiooniga püsikindlas, stabiilses tegevuskeskkonnas. See tähendab, et  probleemid on selgelt identifitseeritud, kõik võimalikud lahendusvariandid on tuntud ja iga alternatiivi võimalikud tagajärjed on ette teada. Sisuliselt tähendab ratsionaalne otsustusmudel ideaalse lahenduse leidmist täieliku informeerituse tingimustes. (Ibid)

Käitumisökonoomika – side ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse vahel

Irratsionaalsus – ülemõistluslik reaalsus, mis kuulub psüühika ja kujutlusvõime valda. Inimlik irratsionaalsus, mis otsustusvõimet perfektselt eristab. Irratsionaalsuse mõistmine on tähtis igapäevaste tegude ja otsuste jaoks ja aitab mõista, kuidas kujundadakse igapäevast keskkonda ja selle poolt pakutavaid valikuid.

Igapäevases elus peaks arvesse võtma kõik võimalused ja valima nende põhjal tegevuseks parima võimaliku viisi, kuid tegelikult ollakse otsustamisel palju rohkem irratsionaalsed kui ratsionaalsed. Irratsionaalne käitumine ei ole juhuslik või mõttetu, vaid süstemaatiline ja kuna sarnaseid otsuseid pidevalt ka korratakse, võib seda nimetada lausa ennustatavaks. On üsna naiivne mõelda, et kõik otsustusprotsessid jõuavad alati parima valikuni.

Otsustusprotsessi tuleb vaadelda praktilise tegevuse kontekstis. Peamine eesmärk ei ole mitte otsustuste ratsionaalsus, vaid lahenduse edukus. Vajadusel tulevad kasuks just pigem irratsionaalsed meetodid. Rootsi teadlase, Nils Brunssoni sõnul lisab ratsionaalse otsustamise eesmärk pingeid ning võib tekitada otsuse eest vastutavate isikute seas motivatsiooni langust (Brunsson 1995, lk 120).

Tahad rohkem teada?

Kui oled antud teemast huvitatud, siis tasuks organiseerida oma ettevõttes koolitus, mis seda kõike  käsitleks. Praegu aga vaata neid koolitusi (Kliendikogemuse loomine, Kuidas teha paremaid otsuseid, Tegelik müügipsühholoogia) ja mõtle, kas siit leiab selle, mis Teie ettevõttes võiks teist moodi olla. Kui ei, siis võta meiega ühendust aadressil: raul@kliendikogemus.ee ja kohtume Sinu organisatsiooni probleemide arutamiseks.

 

1. Roots, H. (2005) Otsustusprotsessid organisatsioonis. Tallinna Ülikool, Psühholoogia Instituut. [WWW] http://www.cs.tlu.ee/instituut/oppe_materjalid/magister/2005/Harri_Roots/SPK7001otsustamineKEVAD.pdf
2. Brunsson, N. (1995) The Irrational Organization: Irrationality as a Basis for Organizational Action and Change. New York: J. Wiley & Sons. 220 lk.