Kaitsemehhanismid – sinu abimehed
Elades teiste inimeste keskel, puutume me igapäevaselt kokku meie arvamusest erinevate arvamustega, meie käitumisest teistsuguse käitumisega, teistsuguste hoiakutega. Teeb ju viha, kui kõik sõidavad sinu ees aeglaselt. Et mitte päriselt segi minna on inimene suutnud välja töötada teatud reaktsioonid, mida nimetatakse kaitsemehhanismideks. Esimsena käsitles kaitsemehhanisme psühholoogias laialdaselt Sigmund Freud, kuid see on endiselt väga päevakajaline teema. Kaitsemehhanismid on need, mis sunnivad meid kohati tegema valesid otsuseid ja kaitsma iseenda nahka.
Raul Vatsar
Oma tegevuse alguses kasutas Freud sõna „allasurumine“ protsessi tähenduses, mis tähistas mitteaktsepteeritavate mõtete, tunnete ja tungide teadvusesse mittetoomist. Allasurumine on kõikide teiste kaitsemehhanismide „esiisa“. Allasurumine on kaitsemehhanismiks, kui indiviid väldib võimalikku ängi, mis on seotud mitteaktsepteeritavate materjalide teadvusesse tõusmisega.
Oma kliinilise töö praktikast teadis Freud, et inimestel on kombeks mäletada mingi sündmusega seotud meeldivaid asju, mitte ebameeldivaid. Siit tegi Freud järelduse, et ebameeldivad mälestused surutakse lihtsalt alla. Allasurumine oli Freudi jaoks universaalseks viisiks, mida ego kasutas et mitteteadvusest võimalikke tõusvaid ebameeldivaid impulsse vältida.
Terminit „allasurutud“ kasutatakse ka tänapäeval kui soovitakse viidata „unustatud“ soovidele, tungidele, sündmustele – traumaatilistele sündmustele.
Hiljem töötas Freud välja ka teiste kaitsemehhanismide teooria, kuid nad paljuski tuginesid allasurumise mõistele – kus tegelikkust eitatakse või moonutatakse, et oma ängidega hakka saada ja kaitsta oma psüühilist süsteemi.
Psühhoanalüüsis peetakse allasurumist patogeeniliseks – ehk see võib põhjustada haigust – indiviidi psüühikale ja psüühilisele funktsioneerimisele. Allasurumine takistab ümbritsevast keskkonnast täpselt arusaamast, mis teeb selle mõistmise ja kordamise keerulisemaks. Lisaks oletatakse, et allasurumine sisaldab autonoomset, alateadlikku tegevust, mis võib sisselülitada repressiivsed protsessid ja kutsuda indiviidil esile änge.
Enamik tänapäeva psühholooge usuvad, et kaitsemehhanismid aitavad inimestel paremini hakkama saada nende enesehinnangutega.
Ajakirjas Nature Neuroscience (Jovasevic et al., 2015), avaldati uuring, milles vaadeldi peidetud hirmuga seotud mälestusi, mis on mitteteadvuse sügavustesse ära peidetud. Näidati, et on võimalik neid mälestusi sealt uuesti kätte saada. Kättesaamiseks tuleb aju viia samasse seisundisse kui see oli selle hirmutava mälestuse tekkel.
Eksperiment oli järgmine: hiirtele anti teatud rohtu, mis mõjutas nende neurotransmittereid. Seejärel said hiired elektrilöögi, mis naelutas nad paigale. Kui nende neurotransmitterid taastusid, siis ei mäletanud hiired toimunust mitte midagi ja olid vilkad edasi.
Kuid kui neile anti uuesti sama rohtu, mis mõjutas nende neurotransmittereid, siis tardusid nad hirmunult paigale. Paljud uurijad on senini skeptilised mälu sügavustesse peitunud mälestuste osas …
Kui situatsioon on eriti ängi tekitav, siis inimene võib kasutada kaitsemehhanismi nimega „eitamine“. Erinevalt allasurumisest, mis eeldab seda et kogemus surutakse mälust välja, siis eitamine tähendab seda et inimene väidab et asjad ei ole niimoodi nagu nad tunduvad olevat.
Eitamine tähendab faktide eitamist. Näiteks: mehe juurest on naine lahkunud, kuid ta katab naisele õhtusöögiks koha laua taga ja ütleb endale, et naine on kohe uksest sisse astumas, ta lihtsalt jääb hiljaks.
Eitamise vähemaktiivne vorm võib olla ka selline, kus otsitakse toimuvale põhjendust: naine läks ära, kuid see ei olnud naise süü, asjaolud olid lihtsalt sellised, et ta pidi ära minema – uus töö, lähem tööle, jne. Kui võimalik, siis naine kindlasti tuleb tagasi … Sellisel juhtumil on tegemist naise vabatahtliku lahkumise eitamisega, selle asemel, et tunnistada endale kogu situatsiooni, nagu see tegelikult on.
Tavaliseks eitamise vormiks on negatiivse tagasiside eitamine – öeldes et see on vale või ei päde. Kui inimestele antav hinnang ei ole tema poolt, siis võib inimene selle hinnangu tagasi lükata. Inimene võib seda eitada, kuid tihti inimene ei püüagi end muuta või oma käitumist parandada. Süüdi on halb õnn ja situatsiooniga kaasnevad probleemid, kõik mis tahes, kuid inimene ei soovi võtta isiklikku vastutust antud situatsioonis või muuta oma vaateid asjadele.
Psühholoogias tuntakse kommet süüdistada väljaspool meie kontrolli olevaid sündmusi meie ebaedus, et sellele on antu lausa ka nimi: fundamentaalse atributsiooni viga. Oma olemuselt on see eitamise eriline vorm.
Ka tervisepsühholoogias ollakse eitamisest väga huvitatud. Kuidas on võimalik, et inimene suitsetab kaks pakki suitsu päevas ja ei muretse oma tervise pärast? Üheks vastusevariandiks võib olla et inimene teadlikult eitab võimalust et suitsetamine võib tema haiguse põhjuseks olla. Seega inimene eitab isiklikku haavatavust, tema kaitsemehhanismid lülitavad sisse suitsetamise kahjuliku mõju eitamise tervisele või eitab inimene lausa enda soovi elada pikka ja tervet elu.
Uuringutega on näidatud, et inimesed tihti vähendavad riske, mida nad tegelikult näevad oma mittetervislikus käitumises. Ka need on teatavas mõttes kaitsemehhanismid. Eitamine ilmneb tihti unistustes ja fantaasiates. Unistused on ju tihti sellest kuidas ajad võiksid olla. Oma olemuselt teatava tasemeni on unistused olemasoleva situatsiooni kordused, keskendudes asjadele, mis võiksid olla teisiti.
Niimoodi tehes suudab inimene kaitsta end ängi tekitavate asjaolude eest mis võiksid antud situatsioonis ilmneda. Nii näiteks, kui inimene on teinud midagi piinlikkust tekitavat, võib ta unistada kuidas asjad võiksid olla kui ta poleks seda rumalat, piinlikku asja teinud.
Asendamine ehk displacement – tegevus, mille puhul suunatakse või muudetakse ähvardav – ootamatu impulss mitteähvardava märgi pihta. Näiteks: naine saab tööl oma bossilt riielda. Ta on oma juhi peale tõeliselt tige, kuid ei saa bossile oma pahameelt välja näidata. Seega valab ta kodus oma pahameele abikaasa peale välja. See võib viia küll probleemideni abielus, kuid kindlasti on välditud probleemid oma juhiga.
Mõnikord on asendamisel doominoefekt, kus iga järgmine valab oma pahameelt järgmise peale välja. Asendamine on kaitsemehhanism, mis püüab agressiivseid instinkte ümbersuunata, siis saab seda vaadelda ka kui seksuaalsete tungide ümbersuunamist vähem vastuvõetavalt sihtmärgilt vastuvõetavale sihtmärgile. Näiteks. Mehel on oma naisalluva vastu tugevad seksuaalsed tunded, kuid naisel ei ole tema vastu mingit huvi. Selle asemel, et tülitada ja kimbutada oma alluvat, võib mees oma seksuaalse energia suunata oma naisele ja avastada, et oma naine ikka veel meeldib talle. Seega kaitsemehhanismid aitavad teatud mõttes inimesel teda ümbritseva eluga paremini ehk „ohutumalt“ hakkama saada – on need ju „kaitsemehhanismid“.
Freud märkis, et isegi hirmud on asendatavad ja rääkis loo poisist, kes kartis oma isa, kuid suutis oma hirmud ümber suunata hobuste peale – nüüd kartis hobuseid.
Ehkki tundub, et asendamine on täielikult teadvustatud protsess, siis tegelikkuses see nii ei ole ja asendamine toimub ilma teadvuse sekkumiseta. Kui keegi vabatahtlikult juhib oma viha, siis see ei ole asendamine, isegi kui seda tehakse situatsiooni juhtimiseks. Reaalne asendamine eeldab, et indiviid püüab oma mitteaktsepteeritud või mittekohast tunnet kellegi või millegi vastu (eelkõige viha või seksuaalne külgetõmme) mitte tajuda.
Uurijad on püüdnud õppida tundma agressiivsete impulsside asendamist. Ühes uuringus olid üliõpilased frustreeritud (kontrollrühm ei olnud) eksperimendi läbiviija poolt. Hiljem oli neil võimalus näidata ülesse oma agressiivsust katse läbiviija vastu, katse läbiviija assistendi vastu või teise katses osaleja vastu. Frustreeritud osalejad olid agressiivsemad, kuid nende agressiivsus oli ühtmoodi suunatud kõikide kolme vastu. Solvaja ei olnud oluline. Teised uuringud on seda tulemust korranud.
Teises uuringus aeti osalejad vihale teise katses osaleja poolt, siis anti osalejatele võimalus oma agressiivsust näidata välja kas solvaja vastu või osaleja sõbra vastu. Tulemus oli sama, mis eelmises eksperimendis – vihale aetud osaleja oli agressiivsem, kuid talle ei läinud korda kes oli tema sihtmärgiks – viha oli vaja välja elada.
Baumeister ja teised psühholoogid väidavad, et need tulemused ei ole asenduse tõenditeks. Vihased inimesed on agressiivsed, kuid ei ole tõendeid, et see oleks kaitsetegevus. Nad ütlevad, et kuigi asendus on huvitav dünaamiline kontseptsioon, pole selle toetuseks eriti empiirilisi tõendeid. Tungid on nagu hüdraulilise masina sees voolav vedelik, mis vastavalt survele liigub ühest torust teise.
Ratsionaliseerimine – kaitsemehhanism, mille korral tavaliselt haritud indiviid, genereerib oma teadvuse ja teiste jaoks vastuvõetava põhjuse, miks sotsiaalselt vastuvõtmatu tulemus muutub aktsepteeritavaks.
Eesmärgiks on vähendada ängi seletuse abil, mis tundub olevat lihtsam ja vastuvõetavam kui tegelik põhjus. Näiteks: üliõpilane kukkus oma kodutöös läbi, siis ta seletab seda enda jaoks, et õppejõud ei andnud piisavalt selgeid juhtnööre koduse töö sooritamiseks.
Näiteks: noormees ja neiu lähevad lahku neiu initsiatiivil, siis noormees seletab oma sõpradele lahkumineku põhjuseid nii, et neiu tegelikkuses kunagi talle tegelikult ei meeldinud või tema ei meeldinud tegelikult juba algusest peale neiule … Need seletused on emotsionaalselt vastuvõetavamad kui tegelikkus, mis võib indiviidi jaoks tähendada, et ma olengi tegelikult loll.
Kui indiviidi püüab lämmatada sotsiaalselt vastuvõetamatut tungi, siis ta püüab pidevalt näidata sellist segast käitumist, mida võib mõista kui vastupidist impulssi. Sellist taktikat nimetatakse reaktsiooni loomiseks. Näiteks: naine on tige oma juhi peale, kes tegi talle naise arvates asjassepuutumatu märkuse. Selle asemel, et näidata välja oma viha juhi vastu, tema ego loob alateadlikult reaktsiooni – ta püüab oma juhiga olla ülevoolavalt lahke, et näidata oma juhile oma erilist viisakust ja tähelepanu.
Steven Harlan Cooper tõi 1998.astal huvitava näite, kui ta kirjutas „lahkusega tapmisest“ (“killing someone with kindness”.) Kujutage ette meest, kes on vihane oma tüdruksõbra peale, kuid see viha ei ole teadvustatud – ta ei saa aru ega tea kuivõrd ta on tige oma tüdruksõbra peale. Väljas sajab vihma, mees pakub tüdruksõbrale vihmavarju. Naine ei taha, mees käib peale. Naine vaidleb vastu, mees jätkab vihmavarju peale surumist. Tundub ju et kõik on korras – mees hoolitseb naise eest – viha ei kusagil ja lahkust kui palju. Tegelikkuses on agressiivsus täiesti olemas – see on tema jäik pealekäimine, et naine võtaks vihmavarju ja naise soovi vihmavarju mitte võtta ignoreerimine.
Psühhoanalüüsi teooria järgi selline dünaamika leiab tihti aset, kui kasutatakse kaitsemehhanisme; inimesed varjavad oma tegelikke soove ja kavatsusi ja ei ole neid nõus avalikult neist rääkima. Reaktsiooni loomise mehhanism lubab psühhoanalüütikutel ennustada, et mõnikord on mõnikord teevad inimesed täpselt vastupidist sellele, mis oleks neil loogiline teha. See peaks meid ka tegema tähelepanelikuks, kui keegi on meie vastu ülearu kena ilma mingi nähtava põhjuseta. Võib-olla on selle inimese tegelikud soovid vastupidised sellele, mida ta välja näitab.
Projektsioon on kaitsemehhanismiks mis põhineb tähelepanekul, et mõnikord me näeme teistes jooni ja omadusi, mis meid meie enda juures kõige rohkem häirivad. Me projekteerime oma mitteaktsepteeritavaid omadusi teistele. Me võime selle pärast vihata teisi inimesi, sest me ei saa vihata iseennast, kuna neil on sellised vihkamisväärsed omadused. Me võime halvustada selliseid omadusi, ilma tunnistamata, et me ise neid omame. Teised inimesed koos nende omadustega on meie märkuste märklaudadeks, sest me ei ole valmis endale ja teistele tunnistama, et meil endal on samad omadused ja me ei salli neid omadusi enda juures.
Nii on varas alalõpmata mures, et teised tema tagant varastavad ja räägib kõva häälega, et kedagi ei saa usaldada. Või teatab naine et tal ei ole seksi ja seksuaalsuse vastu mingit huvi ja „meestel on see ainuke asi, mida nad mäletavad“! Truudusetu abielumees on palju rohkem kahtlustavam oma naise suhtes kui mittetruudusetud abielumehed.
See, mida indiviid kõige rohkem vihkab või mis pälvib tema pahameelt teiste juures, on tegelikkuses tema enda salajaseks ebakindluse ja konfliktide allikaks. Kui inimene pidevalt solvab teisi kutsudes neid „napakateks“ ja „lollideks“, siis suure tõenäosusega on tal ebakindlus isikliku intelligentsuse suhtes.
Kaasaegses psühholoogias tuntakse nn vale konsensuse efekti (false consensus effect), mis on sarnane projektsiooniga. Esmakordselt kirjeldasid seda Lee Ross, David Greene ja Pamela House oma 1977.aastal ilmunud artiklis „The false consensus effect: An egocentric bias in social perception and attribution processes“.
See efekt põhineb inimeste eelarvamusel, et teised inimesed on nendega sarnased. See tähendab, et ekstravert mõtleb, et teised inimesed on ekstraverdid ja kohusetundlikud oletavad, et kõik on kohusetundlikud. Võib-olla on see üheks põhjuseks miks valimised USA’s läksid nii nagu nad läksid.
Ka arvamus, et teistel inimestel on sinuga samad eelistused, motivatsioon ja omadused, on vale konsensuse efekti tunnusteks.
Baumeister ja teised vaidlevad sellele 1998.aasta raamatus vastu, öeldes, et vale konsensus kellegi ebameeldiva omaduse osas võib olla inimese isiklikku ego kaitsev. Näiteks: olles ainuke inimene seltskonnas, kelle krediitkaart on ületanud limiidi võib jätta tunde, et ainult ühel on probleem selles vallas. Kuid kui indiviid usub, et paljud inimesed on ületanud oma krediidilimiidi või on selle ületamisele lähedal, siis selline vale konsensusega seotud uskumus võib inimese mina-kontseptsiooni osas olla kaitsev. Mäletate seda huvitavat teooriat USA valimistest, et keegi ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes hääletaks Trumpi poolt …
Täiskasvanu, kes seletab oma mitteõiget käitumist sõnadega „Kõik teevad seda“, püüab saavutada vale konsensust. Tema sõnu tuleb mõista: „Ma ei olegi nii paha, kuna kõik teised on ka pahad!“
Ümbersuunamine ehk sublimatsioon on kõige enam rakendatav kaitsemehhanism. Sublimatsiooni kasutatakse oma mitteaktsepteeritavate seksuaalsete või agressiivsete instinktide muutmiseks sotsiaalselt aktsepteeritud tegevuseks.
Tavaliseks näiteks on viha korral näiteks puude lõhkumine selle asemel, midagi muud ära lõhkuda või tigedana ringi liikuda. Ka selle asemel, et kellegagi kakelda soovitatakse lihtsalt vaadata jalgpalli või poksi. Turnimine kõrgetel kohtadel või rindele minek sõjaväes võivad olla surmasoovi sublimatsioonid. Freud märkis ükskord, et kogu New Yorgi seksuaalenergia on leidnud endale väljenduse NY pilvelõhkujate näol.
Ka elukutse valikus võib näha sublimatsiooni mingile mitteaktsepteeritud tegevusele – näiteks sportlane, matusekorraldaja, ER õde. Sublimatsiooni positiivseks väljenduseks on see, et see lubab id mitteaktsepteeritud tungidel leida endale väljundit, seega ei pea ego investeerima oma energiat, et idi tagasi hoida.
Freud oli arvamusel, et kogu inimkonna suurimad saavutused on tekkinud tänu seksuaalsuse ja agressiivsuse tungide sublimatsioonile.
Kaitsemehhanismid on kõikjal meie ümber, nad suunavad meie käitumist ja meie mõtteid, nii iseenda kui ka teiste vastu …