Heuristika – mis see on? Me teeme otsuseid igal hetkel oma elus. Lihtsalt osasid otsuseid me ei märka ja teisi teadvustame endale selgelt. Näiteks lusikaga supi juurde tõstmine on keeruline protsess, kus meil tuleb teha välkkiirelt väga palju otsuseid (et supp ikka suhu satuks), kuid me ei teadvusta seda endale. Teadvustame seda otsustamist, kui supp sülle tilgub. Kas meie otsustamine on hea või halb? Kas meie otsused teiste sõnadega on head või halvad? Otsustamine – mis määrab selle kvaliteeti? Kuidas teha paremaid otsuseid?  Inimene kaldub oma reaalses elus pidevalt kõrvale sellest, mis on talle parim, eelistades käitumist, mis sellel hetkel tundub talle meelepäraseim. Brexit – esimene mis meelde tuleb. Otsustamine olukorras, kus inimesed isegi ei teadnud, mille poolt nad hääletavad, aga nad ikkagi hääletavad, sest nii peab ja nii on pop. Kas otsustamist on võimalik lihtsustada?

Anna-Maria Mikaberidze, Raul Vatsar

Individuaalsed valikud kalduvad süstemaatiliselt kõrvale ratsionaalsest käitumisest, mida ennustavad tavaliselt kasutatavad ja meie teadvuses prevaleerivad traditsioonilised majandusmudelid. Need kõrvalekalded on tulemus indiviidi kognitiivsetest eripäradest, mis viivad vigaste otsusteni ja süstemaatiliste ebaõnnestumisteni selleks, et töötada inimese parimates huvides ja genereerida pidevalt regulaatoreid sekkumaks vajadusel, kui puuduvad silmnähtavad probleemid. (Koopman, Ghei 2013, lk 1)

Inimesed langetavad pidevalt otsuseid mitmetes valdkondades. Tehakse personaalseid, poliitilisi, meditsiinilisi, romantilisi, karjääri -ja finantsiga seotud valikuid. Üks otsus võib nõuda samaaegselt valikute langetamist ka teistes alades (kallim elab teises linnas, seega tuleks abielludes vahetada ka elu- ja töökohta = lisaotsused). Üsna sageli sõltub otsustamisprotsess spetsiifiliselt tehtavast otsusest. Mõned valikud on keerulisemad kui teised ning muudavad otsuste langetamise mitme-etapiliseks. Otsustamisprotsessi mõjutavad erinevad tegurid nagu

varasem kogemus (minevik), erinevad kognitiivsed moonutused, vanus, sotsiaalmajanduslik staatus, individuaalsed erinevused ja usk iseenda olulisusesse mõjutavad valikuid, mida inimesed langetavad. Need faktorid, mis mõjutavad otsustusprotsessi, mõjutavad ka selle tulemusi. (Dietrich 2010, lk 1)

inimese teadvuses on otsuste kiiremaks ja paremaks vastuvõtmiseks iseenda jaoks välja kujunenud terve suur süsteem. Seda süsteemi (õigemini selle poolt pakutavaid lahendusi) me kasutame otsustamisel, kui meil korduvad analoogsed situatsioonid, probleemid, asjaolud. Meie teadvus paljudel juhtudel isegi ei saa aru, et me kasutame juba olemasolevaid süsteeme, mida me kutsumegi heuristikateks. Heuristika toimib kui valmis lahendus , kui raamistik, kus minevikus meid rahuldanud otsus, püüab esile kutsuda uut meid rahuldavat otsust. Miks me seda teema? Ikka kiiruse pärast. Elu dikteerib oma temposid ja tihti meil ei olegi aega pikalt mõelda mida nüüd teha. Me lihtsalt toetume mineviku kogemusele, ise teadmata et selline kogemus meil üldse olemas on. Ehk lihtsalt öeldes: mitmed heuristikad on teadvuse poolt väljatöötatud selleks, et aidata kiirendada ja selgitada otsustusprotsessi. Kui me nüüd heuristikat endale ka teadvustame, siis aitabki see meie jaoks selgitada põhjusi miks me langetasime just sellise otsuse.

Kuna teadaolevalt meie elu paljuski juhib vähima jõupingutuse printsiip, siis meie teadvus alateadlikult tervitab selliste heuristikate olemasolu ja ruttab neid kasutama. Üldiselt eeldatakse, et indiviidid teevad kõik selleks, et vähendada jõupingutusi, mis kaasnevad otsuse langetamisega.  Heuristikad pakuvad inimesele otsustusolukorras üldiseid juhendeid, mida jälgides on võimalik vähendada inimese poolt tehtava jõupingutuse määra. Aga mis kõige huvitavam, heuristikate tundmine võimaldab ühtlasi ka teatud käitumisviise ennustada (Thaler, lk 23).

Inimese varasemad kogemused mõjutavad inimeste tulevikuotsuseid. Kui tehtud otsus viis minevikus positiivsete tulemusteni, tehakse tõenäoliselt samasugune otsus uuesti, kui ollakse taaskord sarnases situatsioonis. Teisest küljest hoitakse aga minevikus tehtud vigade kordamisest pigem eemale (Friedland, Sagi 2007, lk 515-524). Me ei teadvusta endale aga situatsiooni uuenedes, varasemate kogemuste põhjal tehtud uued valikud ei pruugi ilmtingimata olla alati parimad. Väga edukad inimesed ei langeta minevikus tehtud ebaedukate valikute põhjal uusi finantsilisi investeerimisotsuseid (Dietrich 2010, lk 2). Pigem analüüsitakse uusi olemasolevaid valikuid, mineviku möödalaskeid arvesse võtmata. Selline lähenemine on otseselt vastuolus arusaamaga, kus tänu eelnevatele kogemustele peaks olema võimalik langetada paremaid otsuseid. Lisaks seab kahtluse alla kogu minevikus tehtu. Mis annab meile alust oletada, et uues situatsioonis inimene saab sama hästi hakkama kui sai selles eelmises. Aga inimene ei mõtle sellele ja nii otsivad personaliotsingufirmad edasi minevikus edukaid inimesi, uskudes, et mineviku edu on tuleviku edu eelduseks.

Lisaks varasematele kogemustele, eksisteerib mitmeid kognitiivseid moonutusi (me võime neid nimetada ka kognitiivseteks illusioonideks), mis samuti mõjutavad otsustamist. Need kognitiivsed nihked on tähelepanekute ja üldistuste põhjal tekkinud mõttemustrid, mis võivad tekitada mälutõrkeid, ebatäpseid hinnanguid ning vigast loogikat.

Kognitiivsed moonutused jaotuvad alamrühmadeks nagu näiteks uskumusele kallutatus (belief bias), kus sõltutakse liigselt eelteadmistest otsuseni jõudmiseks ning tagantjärele tarkuse moonutus (hindsight bias), kus inimesed usuvad, et saadud tulemus oli möödapääsmatu (paratamatu). Tekivad ka vahelejätmise vead (omission bias), milles tekivad kalduvused jätta välja see informatsioon, mida tuleks tajuda riskantsena ning moonutatud konfirmatsioonid (confirmation bias) (vt Joonis 1.2.), kus inimesed otsivad kinnitust sellele, mida nad eeldavad. (Thaler 2015, lk 20-24)

Joonis 1.2. Moonutatud konfirmatsiooni nähtust (confirmation bias) selgitav joonistus. Allikas: http://www.fastcompany.com/3019903/work-smart/8-subconscious-mistakes-our-brains-make-every-dayand-how-to-avoid-them; illustratsioonil autoripoolne tõlge

Otsustamisprotsessis on oluline koht inimeste uskumusel iseenda olulisusesse. Kui inimesed usuvad, et nende panus on tähtis, on nad sellevõrra tõenäolisemad langetama vajalikku otsust. Näiteks inimeste individuaalsete valimismustrite uurimise tulemusel leiti, et iga hääleõigusega isik langetab valiku motiveerituna, kui temas on uskumus, et antav hääl väljendab üldise elanikkonna arvamust ja see arvamus on kooskõlas tema omaga. Lühidalt öeldes, inimesed lähevad valima, kui nad usuvad, et see tegelikult ongi oluline. Tegelikkuses on siin paradoks, mille võib kokku võtta: valimissüsteemi matemaatika ütleb, et mida enam inimesi hääletab, seda vähem indiviidi panus loeb. (Dietrich 2010, lk 2)

Kuigi kognitiivsed vead võivad tihti viia valede otsusteni, võimaldavad need individuaalidel teha heuristikate abil ka tulemuslikke otsuseid (Oppenheimer, Shah 2008, lk 207-222).

Enesekontrolli vead on kõrvalekalded, mis tekivad hüperboolsest diskonteerimisest (hyperbolic discounting) ning liigsest optimismist (optimism bias). Esimese puhul hinnatakse hetkes toimuvaid naudinguid kõrgemalt kui tuleviku heaolu. Ülesöömine, liigsete võlgade teke, hasartmängud ja paljud teisedki sõltuvused käivad siia alla. Liigne optimism käesolevas kontekstis paneb inimesed alahindama kaotuste ja kahjumi tõenäosust ning ajendab neid võtma liiga palju riske. See selgitab ebamõistlikke ja kõrge riskiga valikute tegemist, millest järeldub enesekontrolli puudus. Antud kõrvalekalle võib selgitada ka soodumust alahinnata aega ja ressursse, mis näiteks mõne projekti täitmiseks kulub. (Koopman, Ghei 2013, lk 2)

Koopman, C., Ghei, N. (2013). Economic Perspectives; Behavioral Economics, Consumer Choice, and Regulatory Agencies. Pp 1-4. Mercatus Center at George Mason University. [http://mercatus.org/]

Dietrich, C. (2010). Decision Making: Factors that Influence Decision Making, Heuristics Used, and Decision Outcomes, 2 (2). Pp 1-3. – Student Pulse. [http://-www.studentpulse.com/]

Friedland, N., Sagi, A. (2007). The Cost of Richness: The Effect of the Size and Diversity of Decision Sets on post-decision regret, 93 (4). Pp 515-524. – Journal of Personality and Social Psychology. [Online] Web of the American Psychological Association.

Oppenheimer, D.M., Shah, A.K. (2008). Heuristics made easy: An effort-reduction framework. – Psychological Bulletin, 134 (2). Pp 207-222. [Online] Web of University of California San Diego