Enesemääramise teooria
Enesemääramise teooria loomine on saanud võimalikuks ainult tänu filosoofilise mõtte arengule ja arusaamisele, et motivatsioon senisel kujul on valesti tõlgendatud. Liialt palju oli tõendeid selle kohta, et inimesi välised motivaatorid kohati väga ei huvita, vaid neid kannustab tegutsema hoopis mini muu mehhanism. 1985.aastal tulid uurijad Edward Deci ja Richard Ryan välja teooriaga, mis sai nimeks enesemääramise teooria (Self-determination Theory ehk SDT).
Enesemääramise teooria.
Vastavalt SDT teooriale saab inimeste käitumist seletada väga lihtsa mehhanismiga – inimestele meeldib omada kontrolli oma tegevuse üle. Seega kui inimene teeb midagi vabatahtlikult ja talle meeldib, siis nüüd, kui ta peab sedasama asja tegema sunniviisiliselt (raha eest), siis see enam inimesele ei meeldi inimese jaoks on tekkinud kohustus, see viib omakorda mõtted oma aja parimale kasutamsiele ja tekitab palju küsimusi. Suure tõenäosusega hakkab inimene enne nauditud tegevust vältima ja see ei ole enam motiveeriv, ta ei soovi sellega enam tegeleda.
Sisemine motivatsioon on baasiks Edward Deci & Richard Ryan’i enesemääramise teooriale (self-determination theory – SDT). Enesemääramise teooria tugineb inimeste vajadustele – volitatusele ja seotusele. Volitatus tähendab seda, millised õigused on inimesel oma tööülesannete teostamiseks ja seotus – kuidas inimene tajub enda ja ettevõtte sidet, aga ettevõtte asemel võib olla perekond, kaaslased, abikaasa, kolleegid, jne.
Enesemääramise teooria töökeskkonnas.
Uuringud on näidanud, et kui juhid võimaldavad oma alluvatele enesemääramist, siis on töötajad positiivsemad oma tööl. Kui juhid on kontrollivamad, siis on ka töötajad negatiivsemad ehk ei suhtu oma töösse sedavõrd positiivselt. Sisuliselt tähendab see näiteks igasuguse mikrojuhtimise „keelustamist“. Seline etgevus võtab inimeselt igasuguse töörõõmu. Õpilaste seisukohalt tähendab see, et tema õppimine näiteks on tema isiklik probleem ja vanemad ei tegele pisiasjade kontroliga, vaid ainult üldise küsimusega: „Kuidas on, kas kõik on korras?“.
Inimesed on rohkem rahul ja tunnevad end motiveeritumana, kui neil võimaldatakse võtta oma kontrolli alla töökeskkond, toimida iseseisvalt, olla teiste töötajatega rohkem seotud.
Enesemääramise teooria raames tehtud uuringud on näidanud, et sisemine (intrinsic) motivatsioon on inimeste käitumise ja töötulemuste tõusu võimsaks käivitajaks. Sisemise motivatsiooni alla saab liigitada huvitava ja sobivalt väljakutsuva töö, võimaluse õppida ja anda oma panus millegi olulise inimesi, töötulemusi ja ühiskonda mõjutava asja tegemiseks.
Enesemääramise teooria ütleb, et kompetentsuse, autonoomia, rahulolu ja seotuse vajaduste rahuldamisel on positiivne efekt sisemisele motivatsioonile. Kui need faktorid on olemas, siis võime me isegi hinnata välist (extrinsic) motivatsiooni kõrgemalt.
Väline ja sisemine motivatsioon.
Väline (extrinsic) motivatsioon on inimesest väljapool olevate jõudude mõju – materiaalsed auhinnad, sotsiaalne staatus, ebameeldivate tagajärgede vältimine, raha, hüved, tööturvalisus.
On ettevõtteid, kes suudavad suurepäraselt ühendada välist ja sisemist motivatsiooni. Nende poolt kasutusel olev töötegemise strateegia püüab vabastada inimeste loovust viisil, et inimesed saaksid end tunda seejuures vabalt. Mõned ettevõtted on aksutusele võtnud strateegia, mille järgi sisuliselt antaks etöötajatele üks päev nädalas suvaliste tööga seotud ülesannete lahendamiseks. Tulemused on seejuures on olnud väga paljulubavad.
Väga suur osa enesemääramise teooriast organisatsioonikäitumises on pühendunud kognitiivse hindamise teooriale, mille oluliseks hüpoteesiks on: välised (extrinsic) preemiad vähendavad inimese sisemist (intrinsic) huvi ülesande vastu. Kui me räägime täna õpilastele suuremate vabaduste andmisest oma õpiülesannete tegemise juures, siis ilmselt see ongi võtmeküsimuseks: mida ta siis peab õppima ja mida ei pea? Ja kas selline lähenemine tagab üldise ja ühetaolise (hea) hariduse kõikidele õppijatele. Reaalne vastus on siinkohal ilmselt, et kõik õpilased ei ole valmis seda stiili omaks võtma ja ei saa sellega hakkama. Nüüd tuleks selgitada, kas ja kuidas mõjutab ühtede mittehakkamasaamine teiste õpihuvi. Kui ühes klassis õpivad koos inimesed, kes tahavad ja kes ei taha, siis kumb „partei“ osutub kõvemaks ja teisi endaga kaasavedavamaks. Või saavad nad kõrvuti koos eksitseerida. Ja mida peab tegema õpetaja sellises klassis? Ignoreerima mitteõpiijaiad (mittetahtjaid) ja kuidas ergutada j aõpetada tahtjaid, kui ilmselt mittetahtjad segavad kogu klassi.
Kui inimestele makstakse nende töö eest, siis neile tundub töö midagi sellist, mida nad tahavad vähem teha ja töö muutub millekski, mida tuleb teha.
Enesemääramise teooria pakub et lisaks vajadusele autonoomia järele, otsivad inimesed võimalusi parandada oma kompetentsi ja positiivset sidet teiste inimestega