Meie elu on juhitud erinevatest eelarvamusest ja psühholoogilistest efektidest. Oleme sellest juba ka siin kirjtanud. Täna räägime lihtsatest psüüholoogistest efektidest, millede ohvrid oleme me praktiliselt kõik. Olles teadlik, et selline psühholoogiline efekt meie üle võmutseb, saame me ise midagi ette võtta – näiteks võtta vastutust või kasvõi teadlikult teha vigu …

Raul Vatsar

Me meeldime teistele inimestele rohkem, kui me teeme vigu.

Need inimesed, kes kunagi ei tee vigu, meeldivad meile vähem, kui need kes eksivad. Viga, eksitus teeb meid inimlikumaks, me näitame teistele, et me oleme samasugused nagu nemad, see omakorda muudab meid külgetõmbavamaks ja meeldivamaks. Täiuslikkus loob eemalolemist, täiuslikkust ja tavaliselt sellised inimesed ärritavad teisi.

Selle efekti olemasolu on kontrollinud Elliot Aronson, keda peetakse XX sajandi topp 100 psühholoogi hulka kuuluvaks ja kes  viis läbi eksperimente kus katsealused inimesed kuulasid viktoriinis osalevate inimeste salvestusi. Kui inimene vastas suurema osa küsimustest õigesti (92%) või siis keegi, kes vastas ainult 30% õigesti. Salvestuse lõpus oli kuulda, kuidas salvestusel toimus mingi väike äpardus – näiteks kukkus maha kohvitass. Hilisem küsitlus, kes kuuldud inimestest oli meeldivaim, näitas, et neid kes salvestuses jõid kohvi ja „tassi maha pillasid“ tajuti meeldivamatena. Kirjanduses tuntakse seda ka nime all pratfall efekt, mis võiks eesti keeles olla äparduse efekt.

Huvitav selle efekti juures on see, et see toimib meeste puhul, naistele ei meeldi need, kellega äpardused juhtuvad rohkem kui need, kellega ei juhtu – seega sellele naiste juures mängida ei tasu.

Suured ootused loovad uue reaalsuse.

Kui te millessegi väga usute, siis see kunagi ka juhtub. Kirjanduses on see tuntud Pygmalioni efekti või ka Rosenthali efekti nime all, psühholoog Robert Rosenthali järgi, kes seda uuris kooli tingimustes. Efekti nimetatakse ka isetäituvaks ennustuseks.

Õppeaasta alguses valiti täiesti juhuslikult õpilaste nimekirjast rida õpilaste nimesid, kellede kohta väideti nende tulevastele õpetajatele, et need on lapsed eriti kõrgete IQ näitajatega. Tegelikkuses olid need täiesti tavalised lapsed. Õppeaasta lõpus olid lapsed sellest nimekirjast teinud kõige suuremaid edusamme õpingutes võrreldes teiste õpilastega.

Küsimus oli lihtsalt õpetajate ootustes nendele õpilastele, nagu selle formuleeris Rosenthal – õpetajate ootused nende õpilaste osas olid õpetajatel kõrgemad ja õpilased lihtsalt täitsid neid ootusi, luues sellega uue reaalsuse. Kui inimene ootab midagi erilist juhtuvat, antud juhul siis õpetaja, siis ta loob endale isetäituva ennustuse juhtumi.

Analoogseid eksperimente on tehtud teisigi, näiteks Iisraeli armees, kus tulemused on olnud täpselt samasugused. Muide ka see Henry Fordi lause, siin on samasugune – seda kasutatakse müügiesindajte koolitustel, et motiveerida neid rohkem tegema.

Ka Bernard Shaw on sellist fenomeni kirjeldanud oma ühes kuulsaimas näidendid „Pygmalion“, mida terve maailm tunneb muusikali „Minu veetlev leedi“ nime all.

Mida suurem on valik, seda väiksem on tõenäosus, et te olete rahul.

Lähete poodi ja ostate sealt kingad või riideeseme- kas süda ei hakka piinama, et ost polnud parim ja osta oleks tulnud see teine asi. Või järsku on paari nädala pärast allahindlus, ja selle asja oleks saanud tublisti odavamalt. Tõsi – kui süda ei piina, siis järsku on lihtsalt kognitiivne dissonants teid endale võtnud ja te ütlete endale, et tegite parima ostu.

Siiski on palju inimesi, kes suure valiku tingimustes kaotavad pea ja ei süda langetada otsuseid, mida osta, sest valik on liialt suur.

See on psühholoogiline fenomen, mida tuntakse valiku paradoksi nime all – oma otsusega on raske olla rahul.

Selle koha juures soovitan vaadata Barry Schwartzi videot TED konverentsil. Barry on psühholoog, kes on valikutest kirjutanud ka suurepärase raamatu, mida saab osta siit. See on hästi paigutatud raha – valikuid ei ole.

Mida rohkem inimesi on õnnetuskohal, seda väiksema tõenäosusega saate te abi.

Kui te tunnete et te vajate abi, siis ärge püüdke seda leida rahvahulgast. Tõenäosus abi saada suureneb, kui te otsite väiksemat rahvahulka. Siin toimib kõrvalseisja-tunnistaja efekt, mille järgi abi saamise tõenäosus on suurem väiksema rahvahulgaga kohtades. Tuntuks sai see, kui 1964.aastal kaks uurijat,  John Darley and Bibb Latané, uurisid nn. Kitty Genovese tapmist tema kodu akende all, mida väidetavalt nagi üle 30 inimese pealt oma kodu aknast ja keegi ei kutsunud abi.

Hilisemate läbiviidud eksperimentide käigus selgus, et kui pealtnägija-tunnistaja arvas, et ta on üksinda, siis 85% inimestest läks abi pakkuma, aga kui kõrval oli juba ainult ka 1 inimene, siis oli see number 65%, nelja tunnistaja juuresolek tõmbas numbri alla 31%, ja ilmselt rahvahulga suurenedes langeb see veelgi. Seletus sellele on lihtne. Rahvahulga sees arvab igaüks, et keegi osutab abi ikka ja tema ei pea see olema, kui aga rahvahulka pole, siis inimene saab aru, et tema peab abi osutama.

Teie vead ei ole nii silmatorkavad kui te arvate.

See, et me arvame, et meid kogu aeg jälgitakse ja pannakse tähele on meie ettekujutluse vili. Eriti raskel kujul saame me seda nimetada juba ka paranoiaks. See on iseloomustatav ka madala enesehinnanguga. Reaalses elus ei märka inimesed meid üldsegi nii palju kui me ette kujutame ja võib-olla isegi tahaksime.

Selle efekti tõestamiseks palusid eksperimentaatorid inimestel kanda seljas imelikke t-särke ja hiljem küsiti inimestelt, kas nad panid midagi selle inimese juures tähele. Teaduses tuntakse seda „prožektori efekti“ nime all.

Tulemus: t-särki kandvad inimesed arvasid, et neid pandi tähele kaks korda suurema tõenäosusega, kui see tegelikkuses oli. Seega pole vaja karta, et keegi näeb, et teil on püksilukk lahti. Aga kui te ise avastasite selle, siis pange muidugi kinni.