Kaasahaaratuse kadumine – peamised põhjused.
Sama põnev, kui on kaasahaaratuse puudumise tunnused on ka uurida mõistet kaasahaaratuse kadumine – ehk põhjuseid, miks kaasahaaratus kaob. Kindlasti on võimalik põhjusi tuletada ka juba toodud üheksast kaashaaratuse puudumise tunnusest, kuid vaatleme järgnevalt viit suurt kaasahaaratuse kadumise põhjuste rühma. Igas rühmas võib olla ka rohkem kui üks põhjus. Nagu öeldud on tegelikke põhjusi väga palju ja seepärast ei tasu isegi proovida tuua täielikku loetelu.
Raul Vatsar
Muutused globaalses majanduskeskkonnas.
Muutused globaalses majanduskeskkonnas – siia alla võib paigutada näiteks ettevõtete püüa viia tootmine sinna, kus on odav tööjõud. Kaasahaaratuse kadumine saab alguse ebakindlusest. Aga ebakindlus on see, kui me peame elama tingimustes, kus me ei tea, mis meid ootab. Muide kui vaadata ringi, siis ebakindlus on ka see, mida heidetakse EV juhtidele täna palju ette. kui me ei saa planeerida oma tegevust pikalt ette (kolm-neli aastat), siis pole ju ka mõtet investeerimisega tegeleda.
Ebakindlus sünnitab hirmusid, hirmud omakorda viivad usalduse vähenemiseni. Kindlasti võib tsiteerida siinkohal Niccolo Macchiavellit: palju kindlam on olla kardetud kui armastatud. Vastavalt sellele mõtteterale meie juhid ka käituvad – parem kartku kui kahetsegu. Eriti veel nemad ise ja kui veel arvestada, et juhi positsioon sõltub eelkõige sellest, kuivõrd hästi ta suudab omanikele kasumit teenida, siis on selge, et armastusega kohe alguses ei ole võimalik kasumisse jõuda.
Meenub kuuldud lugu sellest, kuidas restorani omanikud pärast aastaid kestnud kahjumit otsustasid restorani maha müüa. Esimesena tuli nende juurde ostusooviga sama restorani kelner, kes teatas oma soovist restoran ära osta. tänaste omanike küsimusele, kuidas on võimalik restoran kasumisse viia, vaatas naiivselt neile otsa ja ütles lausa näkku et varastamine tuleb ära lõpetada, siis läheb ka restoran kasumisse. las igaüks ise arvab, mis kelnerist sai. Kuidas juhtida armastusega – see on saladus ilmselt kogu inimkonna jaoks.
Töö mittestabiilsus
Kindlasti on üheks põhjuseks paljude juhtide viljeletud avatud oste poliitika: kellele ei meeldi, astugu minema, meie uks on selleks alati lahti. Ust võib lahti hoida, aga milline on garantii, et sealt uksest ei tule hullem. Või tuleb küll parem, aga see muudetakse samasuguseks nagu teised ees – vaata meie eelmist lugu.
Ka võõrtööjõu sissetoomise hirm ei ole väga edasiviiv – inimene tajudes oma jõuetust, muutub õelaks ja kurjaks.
Tänapäeva majandust iseloomustab projektipõhisus. Ühelt poolt on see mõistlik – meil pole ettevõttes vaja hoida asjatult paljusid inimesi. Samas kui me näeme, et projekt on lühiajaline, ja isegi juhul, kui tasu on projekti lõpetamise põhine, kas ei kutsu see inimeses esile alateadlikku soovi teha oma tööd veidi kauem – nii paar kuud kuni paar aastat veel. Eriti oluliseks muutub see juhul, kui kohe ei ole näha uut projekti. Ehk projektipõhisest tööst on kokkuhoiu suhtes kasu ainult siis, kui inimesele suudetakse näidata kohe uut objekti.
Isegi andes lõpptähtaja ja öeldes, et selleks ajaks peab asi olema valmis, ei garanteeri ettevõtte asja valmimist. Miks? Sest alati on „objektiivseid“ põhjusi, mis ei luba asju õigeks tähtajaks lõpetada. Ka inimese vallandamine ei anna tulemust. Uus ei saa projekti kiiremini valmis, kui vana ja probleemid jäävad endiselt õhku rippuma. See on kõik see, mida saab ka iseloomustada sõnadega töö mittestabiilsus. Me ei tea, mis toob homne päev ja seepärast on kasulik venitada. Igal juhul ja alati. Vaid ühel juhul ei ole see kasulik. Kui töövõtjal on kõrge motivatsioon ja teda ootab juba teine töö.
Seega, soovides luua efektiivselt toimivat meeskonda, peaks keskenduma töö pideva olemasolu peale. Kui see on pidevalt olemas, siis inimene soovides rohkem teenida, vast ka püüab seda kiiremini teha.
Nagu näha tekkis siia kohe ka lisatingimus – soovides rohkem teenida. Kui ettevõte aga seab palgale ülempiiri või hakkab rakendama muid töö produktiivsust piiravaid tegureid, siis oleme me endises situatsioonis. Inimene on oma harjumuste ohver ja vähima jõupingutuse printsiip on meile evolutsiooni käigus sisse programmeeritud.
Maailm on muutumises.
Kõik meie ümber on muutumises. Töökeskkond, ühiskond, sina ise. Seda ei ole mõtet eitada. Need muutused dikteerivad selle, mida ja kuidas me teeme ja kuidas me suhtume asjadesse. See, mis senini oli hea, võib muutunud asjaoludel olla halb. Mõelge ministrile, kes vastavalt oma partei poliitikale võitles täieliku tasuta kõrghariduse eest. Nüüd, olles kõrgkooli rektor, on ta alustanud võitlust tasulise kõrghariduse taastamise eest. Ajaline vahe? Paar aastat ehk kokku. Selle koha peal ma küll esitaksin küsimusi usaldusväärsusest ja põhimõttekindlusest. Tuul ei saa meie põhimõtteid nii kiiresti ära puhuda. Seal peab ikka midagi muud taga olema.
Kellakeeramiste kahjulikust mõjust on räägitud juba aastakümneid. Nüüd järsku on see jõudnud valitsejate kõrvu ja EV on teatanud oma peaministri suu läbi, et ta hakkab tegelema kella mittekeeramise seadustamisega. Pendel on liikunud teise äärde.
Nii see pendel käib kõikides eluvaldkondades ja liigutab ennast. Ühest äärmusest teise – unustades ära, et iga selline muutus on inimestele väsitav ja lisab tema eneseteadvusesse veel ühe kübeme: ma ju tean seda juba ammu. Mille peale süveneb mitteusaldus riigi, riigijuhtide, ettevõtte, selle juhtide, abikaasa, laste, sõprade jne vastu. Inimesed võõrduvad ja muutuvad ükskõikseks. Me elame üks kord. Oma lastega me veel arvestame (iseendaga nagunii), aga kõik teised muutuvad meie jaoks prügiks ja me hakkame vastavalt sellele ka käituma.
Kui see, mis täna õpetaja poolt öeldi, lükatakse homme televiisorist ümber, siis pole õpetajal enam autoriteeti. Ja õpilased on sellised, nagu nad täna on. Mis ei tähenda, et poleks lolle õpetajaid. Kuidas nad aga õpetajaks on saanud, on teine probleem ja seda me siinkohal ei vaatle. Piisab, kui väita, et ka nende seas on kaashaaratuid ilmselt väga vähe.