Töötajate kaasahaaratus eeldab automaatselt seda, et me usaldama oma töötajaid. Usaldus aga eeldab seda, et me laseme oma töötajatel vastutada ehk võtta vastu otsuseid ehk otsustada. Tänapäeval on partimal juhul kaasahaaratud töötajaid vaid 30% kõikidest töötajatest (USA näitaja), Eestis on vastav näitaja vastavalt Gallupi 2013.aasta uuringule 16%. Palju või vähe? Võrreldes USA näitajaga halvasti – peaaegu kaks korda halvem tulemus. Võrreldes aga näiteks türklaste või tšehhide tulemusega väga hästi – peaaegu kaks korda parem tulemus.

Kaasahaaratus eeldab otsustamist, seda et juhid lasevad oma alluvatel vastu võtta otsuseid. Otsustamine annab inimesele tunnet, et ise teeb valikuid ja ise vastutab oma elu eest ja väidetavalt on see õnnetunde loomiseks üks kõige olulisemaid tegevusi. Miski pole motivatsiooni rohkem hävitavam kui otsustamatus – kas iseenda poolne või juhtide poole.

Kuid on ka selge, et keegi ei soovi olla otsustamata. See on kurjast. Tüüpiliseks põhjuseks, miks me otsuseid ei langeta on meie inimlik soov saada asja kohta rohkem infot (vot kui nüüd veel selle teada saaks, siis otsustaks … ). Teatud põhjus selleks võib peituda ka meie soovis teha oma tööd hästi, võib-olla koguni perfektselt. Me ei soovi vastu võtta halbu otsuseid ja tavaliselt on meie soov saada lisainformatsiooni loogiline ja juhtide poolt mõistetav, sest kellele meeldivad halvad otsused. Kuid selle otsustamatuse taha jäävad meie head kavatsused midagi korda saata, saavutada tulemusi, teha asjad korda. Me takerduma protsessi ja teema asjad üleliia keeruliseks, kellelegi ei ole tegelikkuses vaja meie asjade liigselt keerulist lähenemist. Kuid mõnel ei ole ka lihtsalt enesekindlust otsust vastu võtta.

Me saame eristada kaheksat lihtsat võimalust otsustavalt otsustamatuse vastu võitlemiseks.

1. Mõõdame (kontrollime) oma emotsioone – meie emotsioonid võivad olla meie otsuste vastuvõtmisel ees. Emotsioonide i lase mõnikord vaadata fakte, mis meie ees on, sunnivad meid otsima lisainformatsiooni, et toetada meie otsust. Otsustamine tähendab ka möödapääsmatuga leppimist ja mida rütme meie emotsioonid sellega lepivad seda kergem on kõikidel.
2. Peatu hetkeks ja hinda vale otsuse mõju. Vale otsus on halb, see ei saa kunagi olla hea. Kuid peatu otsustamisel hetkeks ja esita endale lihtne küsimus: Mis on halvim asi, mis saab juhtuda vale otsuse tegemisel? Mõnikord ei ole sellest midagi, või siis kohene isegi vale otsus on parem kui otsusega venitamine. Kui sa ei karda ka valesid otsuseid vastu võtta aitab see sul kergemini vastu võtta ka õigeid otsuseid. Kõlab kummaliselt? Kuid mõtle ja sa näed, et tegelikkuses see nii ongi.
3. Mõtle sellele, mis maksab mitte midagi tegemine. Esita endale see küsimus ja püüa leida sellele ka vastus, see loob arusaama asjadest, millest võib mõnikord ka üle vaadata või mida tuleb igal juhul teha. Eelarve tuleb vastu võtta, konkurentide uue toote turuletulemisega tuleb võidelda, kriisiga organisatsioonis tuleb tegeleda. Hind mida tegematajätmine võib nõuda on väga kõrge.
4. Ole enesekindel. Selleks, et omletti teha, tuleb mune katki teha. See annab ka sulle võimaluse võtta vastu otsuseid, sa ei saa kõikidele meeldida ja kõikide meele järgi olla. Muretseda, mida teised ravavad ja mõtlevad sinust tekitab ebakindlust ja otsustamatust. Sa ei ole nii vilets, et sul ei peaks olema vastaseid, seega tee oma otsuseid. Kui sa näed kedagi ebalevalt otsust vastu võtmas, mida sa temast arvad? Seda sama arvatakse ka sinu kohta, kui sa oma otsuseid ebalevalt teed.
5. Püüa leida peidetud mõte. Mõnikord takistab meid otsust langetamast arusaamatus, mis on informatsiooni taga, mis meie käsutuses on. Tee paus, „astu tagasi“, jäta ruumi. Sellest kõigest võib kasu olla. Andes probleemile ruumi, võib see omandada teistsuguse mõõtme ja järsku valdab sind arusaam, mida teha. Nimeta seda või kõhutundeks, kuid see ei pruugi ju vale olla. Väike ajalisa, distants probleemiga annab võimaluse segavatel asjaoludel haihtuda ja sa näed lahendust selgelt enda ees.
6. Küsi nõu. Otsust on raske vastu võtta. Eriti üksi. Jagatud mure on poole väiksem. Küsi tarkade käest nõu. Kuid kas sa tead, et rühmaotsused (seda sa lähed ju tegema) on meeste poolt vastuvõetuna palju suuremat riski sisaldavamad, kui naiste poolt tehtud otsused. Kui siiski nõuanne võib anda sulle uue lähenemise, avada uusi perspektiive. Otsi endale keegi sõber, kes mängib sulle vaidluspartnerit. Tema ülesandeks olgu sinu heale ideele vastu vaielda ja tegeleda sinu provotseerimisega. Said hakkama? Järelikult suudad ka otsustada.
7. Sea otsustamiseks ajalised piirid. SMART plaanidel, otsustele on alati ajalised piirid. Kui aega pole seatud, siis on sinu jutt lihtsalt loba, mida ei saa tõsiselt võtta. Lisaks ajaliste piiride seadmisele kirjutada ka kokkulepitu ülesse. Nüüd on sul veelgi rangemad piirid. Nüüd sa lihtsalt pead tegema, sinu au nõuab seda.
8. Püsi teemas. Otsustamisel püüa mitte lihtsalt arutada, vaid jääda teemasse. Tihti kui me püüame eriti kollektiivselt midagi otsustada kaldub meie jutt „kaagutamisele“ – palju kära – vähe villa, oleme tublilt koos istunud, aga millenigi polegi jõudnud. Las kõik ütlevad, kui püsige teemas ja armutult katkesta neid, kes kõrvale kalduvad. Ära ise ka kõrvale kaldu.